1. DETSEMBRI FBLOG

  Ja ärge te arvake, et mul päkapikke ei käi! Ha!

Mul käis lausa Lemmiktütreke-Punamütsike ja kaks päkapikku olid kah igatahes kaasas :D Vanaema tänab!
*
Samas ma mõtlesin, et võib-olla ma peaks TOIDU- ja ÕLLE-, VEINI-, SIIDRI-, LIKÖÖRI-... ühesõnaga ALKOHOLIBLOGIJAKS hakkama! Ühest küljest täis kõht motiveerib üsna tugevasti! Teisest küljest tühi kõht (mis on enne ja viimasel ajal sageli) annab suurepärased eeldused: kõik on alati meeletult maitsev! Jah! Alles hiljuti mõtlesin tõsiselt Kirde saia kohta postituse teha. Et lisaks suurepärasele maitsele annab 330-grammine päts tervelt 798,6 kilokalorit! See on juba peaaegu pool ülekaalulise naisterahva soovitavast ratsioonist! Peale selle maksab üle-tee-maximas ainult 40 senti! Fazeri Kodusaia avastasin sealt kõrvalt 39 sendiga, aga no nii madalale ikka ei laskuks, eks ole... :P
Okei. Kaldusin kõrvale, võiks öelda, et pisut kirdesse. Olen oma lühikese ja kirju elu jooksul sattunud mõnedesse turu-uuringute vestlusringidesse ja - nagu tuntud pesuvahendireklaamis reipalt hõisatakse - mis ma sealt kaasa tõin? Loomulikult teadmise, et "tarbija" usaldab millegi soovitajana eelkõige teist inimest, - sõpra või tuttavat :) Vat. Siin tulen mängu mina :P Ja ma ei maksa mitte midagi peale paari näidise, vähemalt mitte enne kui lõplikult kuulsaks saan. Vähemalt 10 korda kuulsamaks kui praegu.

Kirjutamiskogemus? Hmh. Kuskil 5. või 6. klassis kirjutasime sõbraga mõlemad järjejuttu-romaani, mis võis küll suures osas koomiks olla, kuid oli sellegipoolest ülimalt populaarne! Käisime paralleelklassides, nii et konkurentsi sisuliselt polnud. Kahjuks oli olemas tsensor. Klassijuhataja korjas mu järjejutu enda kätte, kutsus lapsevanema kooli ja enam ma oma juttu ei näinud 😥 Seal võis olla liiga palju huultega riivamisi "Kadri ja Kasuema" stiilis ja kutt sai kindla peale ka lõpus surma, võib-olla näiteks rästik hammustas :PAga hiljem me kirjutasime veel, vahele enam ei jäänud. Mina sain oma Lemmiktütrekesele-Punamütsikesele isegi nime oma sõbra jututegelase järgi :)
Ma olen kirjutanud lehte, ajakirja ja raadiosse. Natukene. Kahjuks võttis mu lollakas abielu nii palju aega ja energiat ära, et loominguliseks eneseteostuseks midagi suurt järgi ei jäänud. No ikka juhtub.

Hei. Kuidagi varju jäid nüüd see superTANKER (Raspberry Sour Ale) - mmmmm! See ei ole teil mingi Saku mustikaõlu ega isegi mitte Tuborg Lime Cut, ehkki ka viimane on väga mõnus :) Tanker Pretty Hard on pretty hard - 7,0% (milline kaunis, muinasjutuline number!) ja ideaalses tasakaalus. - - - Ja Otto&Mesi kõrvitsaleib (mis on pigem keeks ning sellisena keekside kuninganna!) on miski, mida lihtsalt peab proovima. Esimesena meenub Dr. Kelso nägu Kollanokkades (Scrubs) - pistab koogitüki suhu, silmad lähevad pungi ja suu mõmiseb: "Mmmoist!"

IKKA SEESAMA

Miks see on oluline? Ma arvan, et ikka sellepärast, et ma ei tea, kes ma olen. Nagu tehistaim, juurteta, mitte kellegi moodi, mitte päris.
Naljakas, et ma olin väga pikka aega selline "heasse Universumisse uskuja", mis Einsteini sõnade järgi on suurepärane seis. Ongi. Aga siis tuli see muutus 50selt ja ma sain aru, et olin uskunud ilusat valet.
Veel arvan, et kui tavaliselt on inimestel ka loomulikult kõikvõimalikke probleeme vanematega, on neil siiski võimalik läbi elu vaikselt-vaiksel, kivi kivi haaval üles ehitada seda mõistmist, mismoodi nad on oma vanemate lapsed, mismoodi nad on samasugused või miks ja milles erinevad. MÕISTMINE, just. See on ju suur eluülesanne. Mina aga, vähe sellest, et olin ehitanud üles täiesti vale müüri ja sain sellest teada väga hilja (kui elu juba lõpukorral), - mul ei ole ka mitte ühtegi kivikest, et kasvõi püüdagi midagi uuesti üles ehitada.
Ma olen näinud üht pilti, kus mu bioloogiline ema on 14-aastane. Ma olen põgusalt suhelnud oma ema noorima õega, kes oma õe rasedusestki midagi ei teadnud ja kes sai minu peale väga kiiresti väga pahaseks, et ma tema "suurepärase suure õe" suhtes kõige paremini meelestatud ei olnud. Mulle on üks "nägija" öelnud, et mu bioloogiline ema "ei olnud hea inimene"... Vat siis. See on kõik, mis mul on. Sellest ei ehita midagi. Võib-olla ma olen lihtsalt ise ka "halb inimene".

https://adoption.com/adoption-related-suicide-statistics-prevention

1 Kuu Deisi sünnipäevast möödas - elu jämedas deadline´is

Mul on viimasel ajal umbes sama tunne nagu sellel väikesel tüdrukul selles reklaamis. Mina ütleksin: "Universum! Ma tahtsin sulle midagi maitsvat valmistada, aga mul ei õnnestunud mitte midagi! :( "
Kas Universum vastaks mulle samamoodi nagu see ema?

https://www.youtube.com/watch?v=ZpkyLkKDyik

WOW... nagu minust räägiks, siin ja praegu, minu kriisis....

http://alkeemia.delfi.ee/mystika/esoteerika/tervendaja-kristiina-raie-minu-missioon-on-aktiveerida-inimestes-nende-potentsiaal-ja-aidata-teadlikumaks-saada?id=75684259

18. AUGUST

Derek: Tahad näha, kui palju mul raha on? 
Võtab rahakotist suure peotäie münte.
Mina: No mitte eriti. Aga kas sa tead ka, kui palju anda, kui müüja ütleb sulle poes summa?
Derek: Ta ütleb: "Millest sa loobud?", ma tean küll.

17. AUGUST

Helistasin polikliinikusse, et homseks Lembra juurde numbrit panna ja sain teada, et esimene võimalus oleks ÜLEJÄRGMINE NÄDAL! :O :O :O
Et siis inimene peaks oma haigeksjäämist poolteist nädalat ette planeerima? :O Uus tase meie tervishoiusüsteemis!
Ma ei tea nüüd, mida teha. Universum ilmselt soovitab mul ikka see jama ära lõpetada.... :/ Häda on selles, et nii kui ma saan päevakese puhata, tõstab eluinstinkt taas pead ja lõpetamine ei tundu enam nii lihtne. Kuradi kurat.

16. AUGUST

Võiks arvata, et ühe töötunni lisamine ja 5+2, 5+2 graafiku muutmine kaheks nädalaks 3+2, 3+1, 3+2 ks on väike asi. Esialgu arvasin ka mina nii, et OK siis, frustreeriv on, aga elame üle. Kuid võta näpust. Kaameli selgroog pidi murtama kah sulekese tõttu...

Eile oli umbes 16 - 22 vahel enam-vähem lakkamatu järjekord, mitu korda neelasin pisaraid, ei saanud normaalse häälega summasidki öeldud... Kl. 20sest lõunast kavatsesin ära põgeneda, ümber pani mõtlema ainult see, et kui ma kassa sinnapaika jätan ja ise ülelugemise juures ei viibi, siis keeratakse mulle pärast jumal teab milline puudujääk kaela, kasvõi juba kättemaksuks, ega maksa siis lõpparvetki... Peale 22 muutus tempo enam-vähem inimlikuks, kuid minu jaoks oli juba hilja.

Pikkadest järjekordadest hoolimata seisis meie staarkassapidaja praktiliselt päev otsa uue õpilase kõrval. Ma ei ole midagi sellist enne näinud. Kui mingil hetkel imestust avaldasin, teatas staarkassapidaja, et "see ei ole LIHTSALT mingi renditööline, TEMA TAHAB MEILE PÄRISEKS TULLA!"... Vau. No tõesti VAU. Ka mina läksin "päriseks". Ka mind "õpetati" ca pool tundi ja visati siis vette. Uju või upu. Õpi oma vigadest. Tunne ennast nii sitasti kui üldse võimalik ja kasvõi kuude viisi, enne kui asjad hakkavad sulle selgeks saama. Mine ära, kui ei meeldi. Selline õppemetoodika kehtis minu meelest kõigi puhul, siiani. Aga nüüd äkki nii. Olin surmani solvunud. Mind ei peetud piisavalt väärtuslikuks, et minusse kellegi aega investeerida.

Mitmed ilmselt mäletavad, et millalgi juunis andsin lahkumisavalduse. Siis tuli äkki idee paluda võimalust töötada valge inimese E-R 9-tunnise graafikuga. Oldi nõus. Hommikupoolset vahetust ei saanud, see on luksus, aga sain lubaduse, et vähemalt õhtune 14:20 kuni 23:20 muutub rutiinseks. Juulis nii oligi. Siis 2 nädalat puhkust (juuli lõpp, augusti algus), peale puhkust veel 1 normaalne nädal ja siis see. Ja näib, et see murrab minu selgroo.

Kindlasti on palju inimesi, kes ei saa üldse aru, mida ma ohin ja vingun kogu aeg. Milles probleem. Ma ei tea, võib-olla need inimesed on terved, kehalt ja vaimult. Mina ei ole. Võib-olla ma olen hulluks läinud. Hullud tavaliselt ise ei tea.

Täna ma igatahes tööle ei läinud. Eile küsisin igaks juhuks Artjomilt, kas ta on täna ka, ei pidanud olema. Temale ei oleks tahtnud lisapingeid valmistada, ta on tõesti kena inimene. Täna pidid olema 2 sellist inimest, kellel on minust täiesti suva ja ka minul on neist täiesti suva. Ma ei kavatse hakata näiteks neli tundi järjest pingest pisaraid neelama. Arsti juurde ma ka ei jaksa minna. Ei jaksa mõelda ka enam, et mis edasi ja kuidas. Asju, mis vajaksid mu elus muutmist või parandamist, on nii palju, - praktiliselt kõik -, et ma ei jaksa selle kõigega tegeleda.

Sellisel kohal öeldakse tavaliselt - just breathe.
Aga kui kaua? Ühel hetkel on ikkagi vaja süüa ja kommunaale maksta ja tööle minna ja...
Lahendusi ei ole. Õigemini nad on kindlasti olemas, aga just nagu matemaatikas - sul pole õrna aimugi, kuidas nendeni jõuda.

Eile, nagu üldiselt kogu viimase aasta jooksul, mõtlesin taaskord SÕPRUSEST.
Võimalik, et olen sellest ka vahepealsel ajal kirjutanud, minu mälu on täis ja välist kõvaketast pole jne. Olgu peale.
Arvan, et leidsin sõpruse jaoks suht OK definitsiooni: sõber on see, kes sind väga hästi tunneb ja kellele sa sellegipoolest (väga) meeldid, ja vice versa. Eriti harukordseks teeb asja see "vice versa" osa. Kindlasti kohtame elus päris palju inimesi, kes meeldivad väga meile, aga meie neile mitte nii eriti, ja jällegi - vice versa. Nii nagu sugudevahelises armastuseski - tunne peab olema vastastikune.
Lapsepõlves võib iga mängukaaslane "sõber" olla, kasvõi üheks päevaks. Laps ei saa sõpru otsida ega leida, tema valikud on piiratud paikadega, kus ta elab ja liigub. Oma lapselapsi ja nende "sõpru" jälgides olen märganud, et vastastikune keemia puudumine või suisa antipaatia eksisteerivad siiski ka selles väikeses ringis. Aga laps ei saa minna mitte kuskile omal käel, et seda õiget inimest otsida. Lapsepõlvesõbra leidmine on nagu lotovõit. Lapsepõlvesõber õpib sind tundma ilma maskita ja saab ka jälgida maski(de) kujunemist. Kui sõprus (meeldimine) sellele vastu peab, siis on see suur vedamine.
Edasi tuleb noorpõlvesõprus. Noore inimese liikumis- ja tegutsemisvabadus kasvab plahvatuslikult. Noor inimene ei tea ise ka, millist maski ta kannab või kas üldse, kõik on läbisegi. Ühe lapsepõlvesõbra kõrvale või ka asemele võib tekkida 30 uut sõpra. Või ka 50 või 100, vahet pole. Käib suhtlemise õppimise intensiivkursus. Mõned jäävad "sõelale", suur osa ilmselt mitte. Tolle müstilise täiskasvanuks saamisega on liikumis- ja tegutsemisvabadus taas piiratud ning sellega seoses ka sõprade leidmise/säilitamise võimalused. Sõbraks võib parema puudumisel saada keegi hobi- või töökaaslane. Või ka mitu, kui õnne on. Mask(id) on suhteliselt valmis ja kasutuskõlblikud ja seda (neid) ei võeta enam meelsasti eest ära. Sest nii võib ka need olemasolevad sõbrad äkki ära peletada, mine sa tea...
Küpse inimese (vana inimese) suhe sõprusesse on, või peaks olema, (või ka ei peaks olema), muutunud. Minu jaoks on muutunud. Nüüd nimetan ma sõbraks inimest, keda ma hästi tunnen ja kes mulle sellegipoolest meeldib, ja vice versa. Häda on vaid selles, et nüüdseks on maskid muutunud päris nägudega äravahetamiseni sarnaseks ja need tihtipeale ei tulegi enam ära. Nii et sa ei saa otsustada, kas sa ikka tunned seda inimest ja kas ta sulle sellegipoolest meeldib. Ja vice versa.
Nii ma siis olengi otsustanud öelda, et mul ei ole mitte ühtegi sõpra (kui minu kaks lapselast välja arvata :D :P ) ja ma palun mitte võtta seda isiklikult, kui kellelgi peaks selline kihk tekkima. Kui Universum annab, siis on veel lootust, lootust on alati. Tõenäosust pigem ei ole ;)

On täiesti sümptomaatiline ja sümpaatiline, et kui muudkui taandada ja taandada, siis kõige lõppu jäävad ikka ainult kaks ülesannet: HIRM ja ARMASTUS. Või on see üks ülesanne?

Ma ei ole ammu enam midagi tööst ega elust kirjutanud, võib-olla nüüd, kus olen nii bioloogiliselt kui ka ametlikult 55, peaks seda tegema. Sest vanusega saabub küpsus ja mitte asjata ei olnud see ennevanasti naisinimeste "pinsileminekuiga"...
Vanasti anti naistele võimalus väärikalt vananeda, olla vanaemad, teha elust kokkuvõtteid. Nüüd on normiks kuulutatud surnukstöötamine, samas ilma halastava eutanaasia-touch´ita, eks ole. Äraaetud hobused lastakse maha, inimesed jäetakse virelema.
See selleks.
Eile hommikul panin enne tööleminekut kiirustades ja konarlikult päevikusse kirja järgneva: "Mulle tuli äkki selline mõte, et äkki ei peakski end lakkamatult kritiseerima oma toimetulekuvõime pärast, vaid vaatama, millised on sinu motiivid. Minu motiivid on ausalt puhtad. Ma soovin rahu, armastust ja õiglust kõigi jaoks. Mitte ainult endale või lähedastele või sõpradele kellegi teise arvelt. Ja mis siis, kui ma ei oska ega suuda selle saavutamiseks midagi teha? Siis ei suuda! Ma ei ole oma võimeid/omadusi ise valinud (vähemalt ei mäleta, et oleks). Minu südametunnistus on puhas.

Nagu teate, olen viimased aasta ja 4 kuud "kinni istunud". Otsatult ja lõputult kannatanud. Hambad ristis. Samas sellega ikkagi hakkama saanud, pole põgenenud, kuigi mitu korda on plaanis olnud. Selle mõttes olen enda üle uhke olnud. Aga nüüd, päev enne ametlikku sünnipäeva kirjutasin lahkumisavalduse. Kannatuste karikas oli siiski täis saanud (arvasin, et see on põhjatu).

Naljakal kombel oli samal päeval keegi naisterahvas (kas ma pidin teda tundma? endine Loitsu klient?) küsinud, kuidas mul läheb. Ja mina olin täiesti spontaanselt vastanud, et vaadake, kus ja kellena ma töötan - kas on üldse mõtet küsida? Kas on võimalik veel madalamale langeda? Uhhsaaa! Selliseid asju EI ÖELDA! Mitte Universumi kuuldes! Olen seda oma küllaltki pika elu jooksul vägagi valusate õppetundide käigus pikalt õppinud, aga nagu näha, pole veel selgeks saanud. Selle ja mitu tundi hilisema lahkumisavalduse vahelise paralleeli oskasin tõmmata alles järgmisel päeval. No nii. Nüüd siis saab näha olema, kui "madalale" on võimalik laskuda ja kui madalale ei ole...

Olen mõelnud ka kodutu pudelikorjaja vähehinnatud karjäärile, kuid see tundub mulle ikka väga raske. Mingid juhatuse liikmed ja riigikogulased ja kes kõik asjapulgad veel, kes meie armsalt ühiskonnalt koore, piima ja pool vett ka ära riisuvad, neil ei ole aimugi, mis on raske töö. Aga jäägu ka see selleks, mul ei olnud tegelikult plaanis sotsiaalsest õiglusest rääkida, sest sellist looma polegi tegelikult olemas.

Aga P.S. tuli kõrvalepõikena idee, et pudelikorjajatele lisaks võiks hakata arendama prügikorjajate karjääri - kujutlege, kui kasulik ühiskonnale! Taarapunktide juurde asutataks prügipunktid ja iga kilo prügi maksaks toojale kopika. Muidugi peaks seal töötama ka sorteerijad, kes kõrvaldaks ausa prügi seast raskuseks pandud kivid, mulla, oksad jms. Neilegi peaks palka maksma. :D Hulk töökohti kohe olemas!

Hei. See lugu sai nüüd segane ja ma tean, miks. On see keskne teema, mille ümber ma ikka käin nagu kass ümber palava pudru, sest sellest ei tohi rääkida. See on tabu. Aga ühel hetkel ma räägin nagunii, kui parafraseerida Heinz Valku...

Praegu on selline pilt, et minust üle laua istub Universum ja on põnev vaadata, milline on Tema järgmine käik. Mitte et mul oleks suurmeistri vastu mingitki võidulootust, kuid on võimalik mängida viiki. Eks ole ju? Kuidas teile tundub?

Täna on mind see kooliteema eriti vaevanud. Kool ja niinimetatud üldharidus ja üldse haridus kui niisugune on minu teravad karid olnud eluaeg, aga kui keegi väga lähedane taas otseselt asjaga seotud (loe "sita sisse astunud", kohustuslikult), siis on eriti raske.
Minu meelest peaks lastele kõigepealt õpetatama, misasi on inimene. Keha ja vaimu. Et laps saaks aru, kes ta on, mida ta on tegema tulnud, millised on tema omadused, eripärad, võimed ja huvid. Siis mängud - kõik tavalisemad elusituatsioonid (poeskäik, kodu- ja pereelu, arstilkäik, matkamine, mis iganes), millega annab ilusasti seostada pea kõikvõimalikud "õppeained" nagu keeled, matemaatika, füüsika, keemia jne. Siis probleemide lahendamised ja loomingulisus. Nii peaks kestma vähemalt 14-nda eluaasta lõpuni. Siis suhted, teised inimesed, maailm.

Mina mäletan miskipärast eriti elavalt mingit majandusgeograafia õpiku lehekülge, kust ma üritasin pähe õppida, kui mitu tonni kivisütt või maagaasi või midaiganes mingi Uganda või Argentiina või keegi toodab kuskil. Võimalik, et see on mul sellepärast nii hästi meeles, et see tundus mulle kõige mõttetum jama üldse. Aga nii kestis see terve aasta, oligi ainult mingi majandusgeograafia. Mida see mulle ütles? Mida ma sellest mäletan? Klass võis olla umbes 4. - 7.
Füüsikast ja keemiast mäletan, et esimene tund tundus hullupööra huvitav ja paljutõotav. Aga siis pööras peaaegu kohe ära. Algas mingi totter arvutamine, millest ma nagunii midagi aru ei saanud...

Hilisemas elus? Minu põhiprobleem on selline - kes ma olen, milline ma olen ja mis mõte sellel kõigel on.
Aeg-ajalt loen mingeid "edulugusid" ja ei saa aru, kus see "edu" seal on. Olen siiski ka aru saanud, et on mõningaid inimesi, kes elavad mõtestatud elu. Et elu võib tõesti tore olla, isegi ilus. Aga ma ei tea, kuidas need inimesed on selliseks saanud.

Hirmsasti tahaks oma lastelastele rääkida, mis on elus oluline ja kuidas tuleks sellesse kõigesse suhtuda. Et mitte nii palju haiget saada. Aga ma ei tea seda. Peale selle ei suuda ma iial võistelda koolisüsteemi, meedia ja ühiskonnaga, mis kõik räägivad lapsele hoopis teisi asju. Lootusetuse tunne on. Et nad lähevad kohustuslikus korras nagu kuskile džunglisse sõtta ja mina ei saa midagi teha. Nad peavad minema.

"MIKS SINA EI VÕIKS OLLA NAGU RIINA?"

Riinal oli oma isa ja Kuri Võõrasema, kes pani väikese Riina tööle igal võimalusel. Kellelegi ei olnud saladuseks, et Kuri Võõrasema Riinat eriti ei armasta. Riina tuhvlialusest isa ei olnud Riinat vabatahtlikult oma uude ellu kaasa võtnud, laps anti talle kaasa enam-vähem vägisi. Samas oli Riinast palju kasu. Ta tegi väsimatult palju tööd ega nurisenud kunagi. Oli virk, kraps ja tubli. Temast kasvas imeline inimene.
Mina olin kõike seda, mida Riina ei olnud. Ma ei pidanud eriti midagi tegema peale totra klaveriharjutamise. Mulle osteti väga palju asju. Mulle ei öeldud, et ma pole "oma". Mulle öeldi, et ma olen laisk. Olen seda vist tõusvas joones kogu oma elu kuulnud. Lõppeks ütles ühel heal päeval ka täiskasvanud Riina mulle, et tema Kuri Võõrasema oli minu kohta öelnud, et see Kristin on üks ilus naine, aga nii kohutavalt laisk! Igaks juhuks lisas veel, et temal oleks väga häbi ,kui keegi tema kohta niiviisi ütleks...
Mul on selline huvitav aju, mis blokib igasugu asjad ära, ilma et ma ise seda sooviksin. Ma ei mäleta umbes 9/10 oma elust või ka rohkemat, kes võib seda teada, kui ei tea. Nii ma ei oskagi arvata, kuidas on juhtunud, et ma olen selline, nagu ma olen. Võib-olla oli juba seeme lihtsalt halb, eks ole, see on võimalik. Võib-olla sattusin valesse pinnasesse. Võib-olla hooldati valesti, sain liiga vähe või liiga palju vett või valgust, kes teab.
Jäledast igikestvast klaveriharjutamisest igatahes mingit tulu ei tõusnud. Küsimus "miks sina ei võiks olla nagu Riina?" oli vist pelgalt retooriline, aga lapsed tihtipeale ei tee vahet.

RASKE TÖÖAASTA 2016 - bye-bye!

Minul igatahes on sellest aastast väga lihtne kokkuvõtet teha (see ei ole sugugi tavapärane) - oli raske tööaasta. Ma ei ole elu seeski nii rasket tööd teinud, pealegi veel sellise koormusega. Tööst vaba aeg on kulunud täiemahuliselt taastumisele, et jaksaks uuesti tööle minna. Alati pole õnnestunud ka, olen sel aastal tervelt 2 korda pidanud haiguslehe võtma (tavatu). Olen olukorda suhtunud fatalismiga - ju siis on karma, ju siis peangi kannatama. Suur osa mu elust on kulgenud suhteliselt suures vabaduses, eks selle eest pea maksma ka. Kas ma usun, et 2017 tuleb teistsugune? Mine tea. Füüsiline keha, aga võib-olla veelgi enam hing ja meel on nii räsitud, et kas seda täit aastat tulebki. Nii et selles mõttes võib küll tulla teistsugune. Et midagi muutuks heaks või toredaks kuidagi iseenesest? Hehee. Ega ma loll ei ole :P

54

PÜHAPÄEVA HOMMIKUL

Mulle näib, et me kõik oleme saanud "eluaegse" siin Vanglaplaneedil, ainult et selle karistuse kandmise pikkus ei ole meile teada, samas vabanemine tuleb varem või hiljem kindlasti. Seniks tagugem lusikatega oma katelokke, ihugem lusikast nuga, löögem katelokid mõlki, pekskem pihku, pekskem päid vastu trelle... Pole isegi valvurit, kellele näkku sülitada, sülitagem siis näkku sellele, kes on kongikaaslastest kõige rohkem valvuri nägu. 

Aga vahepeal tuleb öö ja oma veriseks pekstud ning paiste nutetud nägude taga näeme me unes lilli ja liblikaid. Ja võib-olla mõnikord kedagi, kelle nimi on Tõeline Armastus..

IGAVLEV LAPS ja SISEMINE KOHTUMÕISTJA

Dagni lingitud artikkel
Kubri videot jagada ei oska, aga siin on artikkel sellest

Minu kommentaarid D postituse all:

Kristin Tehvan "No one has control over the way we feel except ourselves, and far too often, we give ourselves daily beatings over decisions we’ve made or didn’t make." - Nii see ongi.

Like · Reply · 1 · 10 mins

Kristin Tehvan Selle artikli lugemisest oli jällegi kasu, sest kuigi ma hiljuti "avastasin", et "oma vaesuse jälgimine ei lase meil näha meie rikkusi" , sain ma alles siit artiklist (või sel ajahetkel) selle iva kätte, et samal kombel saab (ja tuleks!) vaadelda ka oma isiklikke väärtusi ehk isikuomadusi - mitte keskenduda pidevalt sellele, mis mus on halb ja nõrk ja valesti, vaid millised on minu tugevad küljed! M. A. Kubri jagatud videoklipp, mida ma ka oma seinale jagasin, tegi eeltöö! (Praegu saan aru.) Mul oli just selline lapsepõlv, nagu seal soovitatakse ja ühest küljest (KUI AINULT MINA SAAN HINDAJA OLLA (- AGA MIKS EI SAA SIIS???) oli see ideaalne ja üliõnnelik! Ja alles hiljem, viimaste aastate (dekaadide?) valguses olen hakanud mõtlema, et ei, kõik pidi ikka halb ja valesti olema, sest kuidas muidu sai selline outcome võimalikuks - et ma teen nüüd tööd, mida ma teen, elan elu, mida ma elan, ja tunnen end 24/7 halvasti. Siin on huvitavaid arenguvõimalusi... :P

7 AASTAT MUINASJUTTU

Ma olen nüüdseks 7 aastat üritanud elada kellegi teise elu, milles keskpunktis ei ole mitte mina, vaid mina olen olnud see tegelane, see satellit, mis pöörleb millegi muu ümber. See ei ole muidugi alates päevast nr. 1 sugugi nii selge ja ilmne olnud.

Alustasin nagu mingi näidendis, mis minu arvates oli Muinasjutt. Kõik pidi minema aina ilusamaks ja paremaks ja õnnelikumaks. Ma mängisin, et läkski. Aga dekoratsioonid ja tekstid ja teised tegelased ja muusika ja valgustus jne. - see arenes omasoodu. Minus kasvas pidevalt ärritus, et see kõik - (lavastaja nägemus?) - ei kattunud sugugi minu nägemusega. Aga ma mängisin ikka vapralt edasi, et olen Hea Nõid ja Kõik Läheb Ikkagi Hästi. Tegin klassikalist "head nägu halva mängu juurde". Naeratasin läbi pisarate, läbi solvumise, läbi raevu, läbi valu. Vaheaegadel nutsin lava taga peatäisi teemal, kuidas mind ei mõisteta. Miks kaasnäitlejad mind nii ebaõiglaselt kohtlevad? Miks lavastaja midagi ette ei võta ja neid korrale ei kutsu?! Kas ta tahabki, et ma piinleks? Ma olen ju HEA! Miks ta vägisi tahab mind HALVAKS teha?!

See siin ei ole mingi valmis lugu kahjuks, puändi ja kokkuvõttega. Ma lihtsalt istun järjekordselt vaatuste vahel ja pean aru, mis on valesti läinud. Kas ma ei olegi peategelane selles näidendis? Mida lavastaja ometigi öelda tahab selle kõigega? Kas see on lihtsalt NÄIDEND ja ma peaks vaheaegadel koju minema ja oma elu elama? Kas ma üldse olengi sobilik näitleja elukutseks? Kas see töö teeb mind õnnelikuks? Kas palk on vääriline? Kas sellel kõigel on mõtet?
Samas olen nii "sisse elanud", et mingist muust elust selle näidendi kõrval pole juttugi. On see hea? On see halb?
Või äkki polegi mingit näidendit? Ehk siis kõik on näidend ja vaheaegu pole? Või on näidend näidendis näidendist?

RAHAST TÄNA

Kommenteerisin nii:
"Naljakas, ma päris EHMATASIN seda pealkirja nähes!! :D :D :D
Sest just täna hommikul ma äkki sain pildi RAHAST, ilma et ma sellest oleks üldse mõelnud, täiesti lambist, nagu öeldakse.
Ma ei hakka praegu korrektsema sõnastamisega vaeva nägema, (kes tahab, see näeb), vaid kirjutan maha otse oma päevikust "toore" teksti:
"10:46
Mul tekkis äkki võrdpilt RAHAST kui elurõõmu, energia, blokeeringutevaba ellusuhtumise, Universumi usaldamise VÕRDKUJUST! Raha pole ju muud kui INIMENERGIA ja INIMAJA (elu+energia) EKVIVALENT ja sümbol, materialiseerunud vorm! Jah! Raha on HEA, SUUREPÄRANE, mitte halb ja räpane. "Halvaks" ja "räpaseks" võivad raha muuta ainult blokid, hirmud ja oma töö mitte-väärtustamine, mitte-nautimine! Haa!

Ja veel see, et see, et ma pole (veel!!!) keelanud endale "heade" asjade, maitsvate toitude nautimist, on just hoopistükkis see, mis mind veel "vee peal" hoiab" :O Vau!"

Viimase lausega pean silmas seda, et olen juba pikemat aega kitsikuses ja hädas, aga mõelda olen suutnud vaid sellest, kuidas ma peaksin asju oma elus veelgi PIIRAMA ja mille tegemise peaksin LÕPETAMA. See on aga just vastupidine energia! Ma nagu oleksin enda pidevalt üha rohkem kinni nöörinud ja leidnud, et tekkinud ebamugavuse vastu aitab veelgi kõvem kinninöörimine! Näib, nagu tahaksin endal ikka hinge ka kinni nöörida, sest siis pole enam üldse mingit muret maiste asjadega :P
Võib-olla on kellelgi sellest toorest, viimistlemata repliigist mingit kasu."

Marlen-Annabel Kubri "Armastuskirirahale"

HEI HOO

Mis man´d tahtsingi...

Täna tuli meelde (äkki, jälle), et mul on ju blog.
FB (Facebook) ei ole hea koht isiklike pärisasjade ehk subjektiivse pärisomaelureportaažide avaldamiseks. Nagu on teada, 99% "sõpradest" ei loe ega hooli, mingi väike protsent loeb ja mõistab või mõistab hukka (enamasti vaikides, õnneks), aga juhtuda võib ka, et kaotad pärissõbra. Samas - mis mõttes "kaotad"?
See on nagu kunagi Ken´iga - ma kirjutasin talle inglise keeles, et olen kaotanud palju juukseid ja tema vastu, et kuhu sa nad siis kaotasid, bussi või? :P

Ei ole nii, et kaotasin sõbra. Ma teadsin selle aja peale küll, et me enam mingid sõbrad pole muu kui nime poolest. Aga ikka võib ju (selles vanuses?) etendada illusiooniteatrit, et "oleme ikka sõbrad edasi". Kuni ühel hetkel "sõber" saadab kogemata teisele "sõbrale" mõeldud mürgise repliigi sinu südantlõhestava halinaloo kommentaariks kogemata sulle. Kuidas saaks pärast seda enam nägu teha? Millist nägu?

Nüüd enam probleemi pole ja kaotada pole ka enam midagi, aga ju ma sain ikka nii haiget, et nagu loom või lapsuke, kes on katkisest juhtmest elektrilöögi saanud - rohkem sinna ligi enam minna ei taha. Igaks juhuks. Lihtsalt, valu on valu ja ei meeldi kellelegi.

Siin on koht, kuhu võib kirjutada, ilmselt ei loe seda enam keegi ja kui keegi loebki, siis loodan, et ta ei kommenteeri.

Aga sissejuhatus on liiga pikaks veninud, eks ole. Ma ei tea, miks ma alailma tunnen suurt tarvidust kõike seletada, õigustada ja põhjendada stiilis "Kõigepealt sadas vihma...". See on minu blogi ja ma võin teha mis tahan. Ma võin ka oma FBs teha, mis tahan. Ja ma võin üleüldse teha, mis tahan. Või kas võin? No võin tegelikult. Ainult et...

Ega kõike ikka ei saa ka (vist). Näiteks lennata.  Seda ikka tõesti ju ei saa. Ma pean silmas ilma abivahenditeta.

Tegelikult ma tahtsin siia kirjutada oma tervislikust seisundist. Et sellega on nüüd kuidagi kööga. "Kööga" on hea sõna, mis ei tähendasuurt midagi. Nagu "kaputt" või midagi taolist varjund on tal. Ja seega seeei ole õige. Mul on lihtsalt tunne, et mingi "tase" on muutunud ja ... novot, ma tegelikult ei JULGEGI asjadest kirjutada ju. Lihtsalt sitt on olla.

Ja ma mõtlesin täna Maximast koju tulles, et 2002 - 2010 oleks mind veel saanud "ära päästa". Nagu"rescue dog" või midagi. Minust oleks ilmselt suurepärane. äärmiselt tänulik ja lojaalne kodukoer saanud. Või, noh, nii ma mõtlen praegu. Aga tegelikult juba 2010 oli minus ilmselt ärganud ka vastikuid hammustamisinstinkte. 2013 hüljati mind lõplikult, aga seda mitte esimest korda elus. Kui kaua võib üks koer hülgamisi kannatada jäädes ikkagi veel potsentsiaalselt lojaalseks kaunishingeks? Ei tea.

Mul on tunne, et sellest peale (2013 august) hakkasin ma tõeliselt alla käima. Kas ma nüüd olen all? Kes teab. Selle kohta võib tõese vastuse anda ainult tagasivaates.

Asjad pole head. Mul on tunne, et olen põrunud absoluutselt kõiges, mida elu on võtnud mulle ette sööta. Kui ma oleksin ise eksamikomisjonis ja sealjuures aus hindaja, siis ma ei ole kindel, et ma paneksin eksamineeritavale "rahuldava" ja lubaksin ta edasi...
Muide, võimalik, et sa peadki ennast ise hindama. Pärast, hiljem, millalgi. Või kuskil, sest aega tõenäoliselt pole ja ajamäärused kaotavad mõtte. Tõenäoliselt? Pole siin mingit tõenäolisust. Lihtsalt teadmatus ja algeline fantaasia.

Nii et see, millest ma tegelikult kirjutama hakkasin, libises kuhugi ära ja ma kaotasin selle. Olgu peale. Põhiline,
et suudaksin meeles pidada, et mul on siin see koht, kuhu kirjutada, kasvõi igapäevaselt. Päevikusse pastakaga, käsitsi, enam tõesti ei viitsi, nii kohmakas ja käekiri on muutunud mitte lihtsalt loetamatuks, vaid olematuks. Lihtsalt käsi teeb mingeid suvalisi jõnkse ja lookeid ja jätab pealegi enamuse tähti vahele. Vahetult peale kirjutamist KA ei saa ühestki sõnast aru :P

(Samas ostsin täna endale VEEL viis  60-lehelist kaustikut ja esimest korda elus tabasin end mõttelt, et kas ma ikka jõuan need kõik täis ka kirjutada?... S.t. mul on ka enne juba vähemalt kümmenkond kaustikut ja 60-leheline võib võtta oma pool aastat)

Oh well.
Üleval on farmi pilt. Happy Acres. Mäng, mida ma mängin Po Si Tiivse konto all juba... no ma ei mäleta, kui kaua. Eelmise aasta oktoobrist? See on natuke nagu Paradiis. Kui see ka ei ole, siis ma ei tea, mis on.

HE HE HE

siin ma olen.
Elu on endiselt lill või midagi taolist, taimeriigivallast.
Mõtlesin, et mis mu blogi aadress oligi, aga välja ei mõelnud, pidin guugeldama "Kristin Tehvani blogi".... Täiega masendav.

Miks ma ei võiks normaalse inimese kombel blogi pidada? Kirjutada oma wild fantasies about social justice and all that.  Ega paistab jah, et suurt muu korda ei lähe ju.

Loen jälle mõnuga Kaksikliiki (Eiv Eloon) ((oh palun, palun, viige mind kokku mu armastusega!!!)
nagu ka NOORPÕLVES.
Meie igapäevast.................................. anna meile ka tänapäev.
Issand Jumal.




/kus see pilt siin käiski?/

PS Teate, kuidas ma siia pildi panin? Klikkisin silmad kinni suvalist foldrit ja siis suvalist pilti. Lahe idee, kas ei ole? Pilt 2014 suvest Stroomi rannas.

Elu on lill

Üritan siin meelde tuletada, kuidas blogi kirjutati. Võimalik, et õnnestub. Algul jäi mulje, et ma pole siin juba 5 aastat kirjutanud, aga ei ole tõsi. Samas, võiks sama hästi 5 aastat olla.
Ma ei oskagi enam kirjutada.
FB on mu pea tühjaks teinud ja elu ka.
Ja ma elan ühes puuris, kust ma lähen neljal päeval nädalas tööle (teise puuri) ja vahel lihtsalt õue, lapselastega, tunniks või nii. Elu on lill. Nagu rakvere raibe vmt.

http://youtu.be/gkH3LpvOo0U

16.06.2012 Stroomi rannas