18. AUGUST

Derek: Tahad näha, kui palju mul raha on? 
Võtab rahakotist suure peotäie münte.
Mina: No mitte eriti. Aga kas sa tead ka, kui palju anda, kui müüja ütleb sulle poes summa?
Derek: Ta ütleb: "Millest sa loobud?", ma tean küll.

17. AUGUST

Helistasin polikliinikusse, et homseks Lembra juurde numbrit panna ja sain teada, et esimene võimalus oleks ÜLEJÄRGMINE NÄDAL! :O :O :O
Et siis inimene peaks oma haigeksjäämist poolteist nädalat ette planeerima? :O Uus tase meie tervishoiusüsteemis!
Ma ei tea nüüd, mida teha. Universum ilmselt soovitab mul ikka see jama ära lõpetada.... :/ Häda on selles, et nii kui ma saan päevakese puhata, tõstab eluinstinkt taas pead ja lõpetamine ei tundu enam nii lihtne. Kuradi kurat.

16. AUGUST

Võiks arvata, et ühe töötunni lisamine ja 5+2, 5+2 graafiku muutmine kaheks nädalaks 3+2, 3+1, 3+2 ks on väike asi. Esialgu arvasin ka mina nii, et OK siis, frustreeriv on, aga elame üle. Kuid võta näpust. Kaameli selgroog pidi murtama kah sulekese tõttu...

Eile oli umbes 16 - 22 vahel enam-vähem lakkamatu järjekord, mitu korda neelasin pisaraid, ei saanud normaalse häälega summasidki öeldud... Kl. 20sest lõunast kavatsesin ära põgeneda, ümber pani mõtlema ainult see, et kui ma kassa sinnapaika jätan ja ise ülelugemise juures ei viibi, siis keeratakse mulle pärast jumal teab milline puudujääk kaela, kasvõi juba kättemaksuks, ega maksa siis lõpparvetki... Peale 22 muutus tempo enam-vähem inimlikuks, kuid minu jaoks oli juba hilja.

Pikkadest järjekordadest hoolimata seisis meie staarkassapidaja praktiliselt päev otsa uue õpilase kõrval. Ma ei ole midagi sellist enne näinud. Kui mingil hetkel imestust avaldasin, teatas staarkassapidaja, et "see ei ole LIHTSALT mingi renditööline, TEMA TAHAB MEILE PÄRISEKS TULLA!"... Vau. No tõesti VAU. Ka mina läksin "päriseks". Ka mind "õpetati" ca pool tundi ja visati siis vette. Uju või upu. Õpi oma vigadest. Tunne ennast nii sitasti kui üldse võimalik ja kasvõi kuude viisi, enne kui asjad hakkavad sulle selgeks saama. Mine ära, kui ei meeldi. Selline õppemetoodika kehtis minu meelest kõigi puhul, siiani. Aga nüüd äkki nii. Olin surmani solvunud. Mind ei peetud piisavalt väärtuslikuks, et minusse kellegi aega investeerida.

Mitmed ilmselt mäletavad, et millalgi juunis andsin lahkumisavalduse. Siis tuli äkki idee paluda võimalust töötada valge inimese E-R 9-tunnise graafikuga. Oldi nõus. Hommikupoolset vahetust ei saanud, see on luksus, aga sain lubaduse, et vähemalt õhtune 14:20 kuni 23:20 muutub rutiinseks. Juulis nii oligi. Siis 2 nädalat puhkust (juuli lõpp, augusti algus), peale puhkust veel 1 normaalne nädal ja siis see. Ja näib, et see murrab minu selgroo.

Kindlasti on palju inimesi, kes ei saa üldse aru, mida ma ohin ja vingun kogu aeg. Milles probleem. Ma ei tea, võib-olla need inimesed on terved, kehalt ja vaimult. Mina ei ole. Võib-olla ma olen hulluks läinud. Hullud tavaliselt ise ei tea.

Täna ma igatahes tööle ei läinud. Eile küsisin igaks juhuks Artjomilt, kas ta on täna ka, ei pidanud olema. Temale ei oleks tahtnud lisapingeid valmistada, ta on tõesti kena inimene. Täna pidid olema 2 sellist inimest, kellel on minust täiesti suva ja ka minul on neist täiesti suva. Ma ei kavatse hakata näiteks neli tundi järjest pingest pisaraid neelama. Arsti juurde ma ka ei jaksa minna. Ei jaksa mõelda ka enam, et mis edasi ja kuidas. Asju, mis vajaksid mu elus muutmist või parandamist, on nii palju, - praktiliselt kõik -, et ma ei jaksa selle kõigega tegeleda.

Sellisel kohal öeldakse tavaliselt - just breathe.
Aga kui kaua? Ühel hetkel on ikkagi vaja süüa ja kommunaale maksta ja tööle minna ja...
Lahendusi ei ole. Õigemini nad on kindlasti olemas, aga just nagu matemaatikas - sul pole õrna aimugi, kuidas nendeni jõuda.

Eile, nagu üldiselt kogu viimase aasta jooksul, mõtlesin taaskord SÕPRUSEST.
Võimalik, et olen sellest ka vahepealsel ajal kirjutanud, minu mälu on täis ja välist kõvaketast pole jne. Olgu peale.
Arvan, et leidsin sõpruse jaoks suht OK definitsiooni: sõber on see, kes sind väga hästi tunneb ja kellele sa sellegipoolest (väga) meeldid, ja vice versa. Eriti harukordseks teeb asja see "vice versa" osa. Kindlasti kohtame elus päris palju inimesi, kes meeldivad väga meile, aga meie neile mitte nii eriti, ja jällegi - vice versa. Nii nagu sugudevahelises armastuseski - tunne peab olema vastastikune.
Lapsepõlves võib iga mängukaaslane "sõber" olla, kasvõi üheks päevaks. Laps ei saa sõpru otsida ega leida, tema valikud on piiratud paikadega, kus ta elab ja liigub. Oma lapselapsi ja nende "sõpru" jälgides olen märganud, et vastastikune keemia puudumine või suisa antipaatia eksisteerivad siiski ka selles väikeses ringis. Aga laps ei saa minna mitte kuskile omal käel, et seda õiget inimest otsida. Lapsepõlvesõbra leidmine on nagu lotovõit. Lapsepõlvesõber õpib sind tundma ilma maskita ja saab ka jälgida maski(de) kujunemist. Kui sõprus (meeldimine) sellele vastu peab, siis on see suur vedamine.
Edasi tuleb noorpõlvesõprus. Noore inimese liikumis- ja tegutsemisvabadus kasvab plahvatuslikult. Noor inimene ei tea ise ka, millist maski ta kannab või kas üldse, kõik on läbisegi. Ühe lapsepõlvesõbra kõrvale või ka asemele võib tekkida 30 uut sõpra. Või ka 50 või 100, vahet pole. Käib suhtlemise õppimise intensiivkursus. Mõned jäävad "sõelale", suur osa ilmselt mitte. Tolle müstilise täiskasvanuks saamisega on liikumis- ja tegutsemisvabadus taas piiratud ning sellega seoses ka sõprade leidmise/säilitamise võimalused. Sõbraks võib parema puudumisel saada keegi hobi- või töökaaslane. Või ka mitu, kui õnne on. Mask(id) on suhteliselt valmis ja kasutuskõlblikud ja seda (neid) ei võeta enam meelsasti eest ära. Sest nii võib ka need olemasolevad sõbrad äkki ära peletada, mine sa tea...
Küpse inimese (vana inimese) suhe sõprusesse on, või peaks olema, (või ka ei peaks olema), muutunud. Minu jaoks on muutunud. Nüüd nimetan ma sõbraks inimest, keda ma hästi tunnen ja kes mulle sellegipoolest meeldib, ja vice versa. Häda on vaid selles, et nüüdseks on maskid muutunud päris nägudega äravahetamiseni sarnaseks ja need tihtipeale ei tulegi enam ära. Nii et sa ei saa otsustada, kas sa ikka tunned seda inimest ja kas ta sulle sellegipoolest meeldib. Ja vice versa.
Nii ma siis olengi otsustanud öelda, et mul ei ole mitte ühtegi sõpra (kui minu kaks lapselast välja arvata :D :P ) ja ma palun mitte võtta seda isiklikult, kui kellelgi peaks selline kihk tekkima. Kui Universum annab, siis on veel lootust, lootust on alati. Tõenäosust pigem ei ole ;)