Täna tuli meelde (äkki, jälle), et mul on ju blog.
FB (Facebook) ei ole hea koht isiklike pärisasjade ehk subjektiivse pärisomaelureportaažide avaldamiseks. Nagu on teada, 99% "sõpradest" ei loe ega hooli, mingi väike protsent loeb ja mõistab või mõistab hukka (enamasti vaikides, õnneks), aga juhtuda võib ka, et kaotad pärissõbra. Samas - mis mõttes "kaotad"?
See on nagu kunagi Ken´iga - ma kirjutasin talle inglise keeles, et olen kaotanud palju juukseid ja tema vastu, et kuhu sa nad siis kaotasid, bussi või? :P
Ei ole nii, et kaotasin sõbra. Ma teadsin selle aja peale küll, et me enam mingid sõbrad pole muu kui nime poolest. Aga ikka võib ju (selles vanuses?) etendada illusiooniteatrit, et "oleme ikka sõbrad edasi". Kuni ühel hetkel "sõber" saadab kogemata teisele "sõbrale" mõeldud mürgise repliigi sinu südantlõhestava halinaloo kommentaariks kogemata sulle. Kuidas saaks pärast seda enam nägu teha? Millist nägu?
Nüüd enam probleemi pole ja kaotada pole ka enam midagi, aga ju ma sain ikka nii haiget, et nagu loom või lapsuke, kes on katkisest juhtmest elektrilöögi saanud - rohkem sinna ligi enam minna ei taha. Igaks juhuks. Lihtsalt, valu on valu ja ei meeldi kellelegi.
Siin on koht, kuhu võib kirjutada, ilmselt ei loe seda enam keegi ja kui keegi loebki, siis loodan, et ta ei kommenteeri.
Aga sissejuhatus on liiga pikaks veninud, eks ole. Ma ei tea, miks ma alailma tunnen suurt tarvidust kõike seletada, õigustada ja põhjendada stiilis "Kõigepealt sadas vihma...". See on minu blogi ja ma võin teha mis tahan. Ma võin ka oma FBs teha, mis tahan. Ja ma võin üleüldse teha, mis tahan. Või kas võin? No võin tegelikult. Ainult et...
Ega kõike ikka ei saa ka (vist). Näiteks lennata. Seda ikka tõesti ju ei saa. Ma pean silmas ilma abivahenditeta.
Tegelikult ma tahtsin siia kirjutada oma tervislikust seisundist. Et sellega on nüüd kuidagi kööga. "Kööga" on hea sõna, mis ei tähendasuurt midagi. Nagu "kaputt" või midagi taolist varjund on tal. Ja seega seeei ole õige. Mul on lihtsalt tunne, et mingi "tase" on muutunud ja ... novot, ma tegelikult ei JULGEGI asjadest kirjutada ju. Lihtsalt sitt on olla.
Ja ma mõtlesin täna Maximast koju tulles, et 2002 - 2010 oleks mind veel saanud "ära päästa". Nagu"rescue dog" või midagi. Minust oleks ilmselt suurepärane. äärmiselt tänulik ja lojaalne kodukoer saanud. Või, noh, nii ma mõtlen praegu. Aga tegelikult juba 2010 oli minus ilmselt ärganud ka vastikuid hammustamisinstinkte. 2013 hüljati mind lõplikult, aga seda mitte esimest korda elus. Kui kaua võib üks koer hülgamisi kannatada jäädes ikkagi veel potsentsiaalselt lojaalseks kaunishingeks? Ei tea.
Mul on tunne, et sellest peale (2013 august) hakkasin ma tõeliselt alla käima. Kas ma nüüd olen all? Kes teab. Selle kohta võib tõese vastuse anda ainult tagasivaates.
Asjad pole head. Mul on tunne, et olen põrunud absoluutselt kõiges, mida elu on võtnud mulle ette sööta. Kui ma oleksin ise eksamikomisjonis ja sealjuures aus hindaja, siis ma ei ole kindel, et ma paneksin eksamineeritavale "rahuldava" ja lubaksin ta edasi...
Muide, võimalik, et sa peadki ennast ise hindama. Pärast, hiljem, millalgi. Või kuskil, sest aega tõenäoliselt pole ja ajamäärused kaotavad mõtte. Tõenäoliselt? Pole siin mingit tõenäolisust. Lihtsalt teadmatus ja algeline fantaasia.
Nii et see, millest ma tegelikult kirjutama hakkasin, libises kuhugi ära ja ma kaotasin selle. Olgu peale. Põhiline,
et suudaksin meeles pidada, et mul on siin see koht, kuhu kirjutada, kasvõi igapäevaselt. Päevikusse pastakaga, käsitsi, enam tõesti ei viitsi, nii kohmakas ja käekiri on muutunud mitte lihtsalt loetamatuks, vaid olematuks. Lihtsalt käsi teeb mingeid suvalisi jõnkse ja lookeid ja jätab pealegi enamuse tähti vahele. Vahetult peale kirjutamist KA ei saa ühestki sõnast aru :P
(Samas ostsin täna endale VEEL viis 60-lehelist kaustikut ja esimest korda elus tabasin end mõttelt, et kas ma ikka jõuan need kõik täis ka kirjutada?... S.t. mul on ka enne juba vähemalt kümmenkond kaustikut ja 60-leheline võib võtta oma pool aastat)
Oh well.
Üleval on farmi pilt. Happy Acres. Mäng, mida ma mängin Po Si Tiivse konto all juba... no ma ei mäleta, kui kaua. Eelmise aasta oktoobrist? See on natuke nagu Paradiis. Kui see ka ei ole, siis ma ei tea, mis on.
Üleval on farmi pilt. Happy Acres. Mäng, mida ma mängin Po Si Tiivse konto all juba... no ma ei mäleta, kui kaua. Eelmise aasta oktoobrist? See on natuke nagu Paradiis. Kui see ka ei ole, siis ma ei tea, mis on.
