VABA TAHE BLAA BLAA :D

Ma kirjutasin ühes privaatkõneluses nii toredasti täna omameelest, et panen siia ka :P Äkki kedagi veel köidab see teema.
* Inimene loob oma elu ise, nii nad ütlevad ja küllap see nii ka on. Juhtub igasugu väljapoolt tulevaid olukordi ja "saatuselööke", mida me ei tea, kas oleme ise oma ellu kutsunud või tabavad nad meid juhuslikult, suvaliselt, aga kui me ei tea, siis selles mõttes vahet pole, et meil jääb üle nendega ainult diilida (deal), toime tulla. Siin on meie võimuses tegelikult reageerimisi valida, kuigi võib minu meelest ka öelda, et kuna me oleme (kuidagi "juhuslikult"?) niisugused ja naasugused, ehk meie geenid ja varasem kasvatus jne. mille tõttu me oleme nagu oleme, ei sõltu meist, nii lihtsalt ON ja need omadused tingivad meie reaktsioonid. See on mõtlemise koht. Kui see oleks selge ja lihtne, siis ei oleks mõtet eladagi, elu toimiks siis justkui automaatselt, aga on ju see kurikuulus VABA TAHE, see peab ka kuskil mängus olema. Oma peas olen millalgi mitte väga ammu kokku pannud sellise skeemi, kuhu sobituvad ideaalselt nii "saatus" ehk "ettemääratus" kui ka vaba tahe. Kuigi need on pealtnäha üksteist välistavad kriteeriumid. - Kas me valime oma saatuse, teatavad sündmuse meie elus ise või mitte, aga kujutlegem, et need on valitud, on mingi kondikava, mille järgi meie elu peab käima. See justkui välistaks vaba tahte ehk võiks küsida, et mida ma saan valida, kui asjad nagunii juhtuvad. Esiteks me ei tea, mis peab juhtuma. Teiseks - see polegi oluline. Oluline on siiski vaba tahe ehk see, mida me valime, siin on arenemise koht ja võimalus. Ma võime loobuda igasugustest valikutest (kuigi see on vist lihtsustus, sest päris nii ei saa elada, et sa mitte ühelgi hetkel mitte midagi ei vali, sellisel juhul peaks sa lihtsalt pikali heitma ja elu lõpuni ennast mitte liigutama jne. - ka see on valik ja selline näiline liikumatus sisaldab endas ikkagi miljoneid mõttevalikuid (ja mitte ainult), mis toimuvad sinu peas, kuni sa seal vaikselt kustud) või me võime valida igal järgmisel hetkel igasuguseid erinevaid asju, millest oodatav "tulemus" kas sõltub või ei sõltu või sõltub ainult osaliselt jne. Minu elukogemus väidab mulle, et valik on primaarne. Ja tulemuse suhtes võib-olla paraduksaalne. NÄITEKS: (ja ma ei viitsi hetkel enda jaoks kaugetes situatsioonides kobada, sest see on tegelikult väga hea näide) keegi on pikalt elust tüdinud ja otsustab selle jama ära lõpetada. Enamasti ei käi see inimestel päris sekundipealt, et "mõeldud-tehtud", vaid selle mõttega mängitakse ja elatakse teinekord päris pikalt. Kaalutakse poolt- ja vastuargumente, leitakse, et see on üks hirmus lõplik ja kaalukas otsus jne. Nüüd oletagem, et me teame, et selle inimese "saatuses" on selle ajajärgu paiku "kirjas" "surm". Inimene ise muidugi ei tea (kuigi talle võib tunduda, rohkem või vähem intuitiivselt või müstiliselt, et ta "teab", aga ei pruugi ka). Inimesel on vaja teha väga tähtis otsus. Oletagem, et mingil hetkel ta otsustab siiski kogu sellest jamast loobuda ja edasi elada, sest see kõik käib kaugelt üle tema mõistuse ja võimekuse. Ta VALIB elu. Ja näiteks ülehomme saab infarkti. Või libiseb banaanikoorel ja lööb kukkudes pea vastu kõnnitee äärekivi. Ja ongi surnud. Kas kogu vaev ja piin ja valimine ja otsustamine jne. oli mõttetu töö ja vaimunärimine? EI OLNUD!

Ma arvan või siis pigem mulle tundub, et rõhuv enamik inimesi peab elu sisuks seda tegevust, mis käib jõudmisel punktist A punkti B (või miks mitte C või D), aga minu meelest see ei ole sisu. See on nagu näidend. Näitlejatele on ette antud teha neid ja teisi asju etteantud aja raames, nii see PEAB käima. Ja ilmselt on pmst võimalik ka seda oluliseks või toredaks või nauditavaks pidada, eks ole. Jällegi - paljud inimesed saalis võib-olla vaatavad laval toimuvat tõsimeeli sedalaadi huviga, et vaatame, mis SAAB. Minu jaoks isiklikult on elu sisu ja kaugelt huvitavam osa see, mis toimub näitleja peas (või ka kuskil mujal, aga me oleme nii peakesksed, et las ta olla siis pea, vahet pole). Välised sündmused on pelgalt motivaatorid ja stimulaatorid, et kui inimesel mingeid niisama värskeid mõtteid ja ideid pähe ei tule, siis annavad need justkui võimaluse millestki mõelda, mingi raami. Et siis sedavõrd ongi ilmselt see maine jama elu vajalik, et ta tekitab lakkamatu situatsiooonide ülevoolava külluse, et inimesel oleks ikka kindlasti millestki mõelda. Jah, mõtlemine, see, mis toimub PEAS, on ületähtsustatud. Toimub muidki asju ja teistes kohtades võib-olla, aga on iseloomulik ning tore, et isegi teadlased ei tea, kus asub "mina" või "ise". See ei asu ajus ja see ei asugi üldse mitte kuskil. Mulle väga meeldib. Sest see annab ju ideaalse võimaluse edasi mõelda (või teha midagi muud taolist mittemateriaalset) ja põld (field) on lai, lausa lõputu. Kas ei ole tore?*

MINU UNISTUSTE TÖÖKOHT

OK. Ma võtan täna selle ette ja kirjutan oma unistuste töökohast. Pidin juba eile seda tegema, aga meeleolu muutus ja vales meeleolus ei saa mina kirjutada.

Olen selle mõtte küpsemist kaua oodanud, see ei ole veel küps, aga paraku miski ei garanteeri, et see kunagi üldse küpseks saabki, kui niimoodi oodata pliidi ees. Esialgsed märgid näitavad, et pliit võib lihtalt rikkis olla - tuluke küll põleb, kuid midagi eriti ei toimu. Ainult taigen kerkib ja rosinad mustendavad. 36,6.

Otsisin siia pilte, sest mulle meeldib, kui jutul on pilt ka juures. Pilt ütleb tõesti rohkem kui tuhat sõna, kui ikka on hea pilt. Siis ei pea nii palju kirjutama. Kuid ma ei leidnud head pilti. Leidsin palju selliseid enam-vähem ja okei-pilte, kolm tükki riputasin üles ka. Parem kui mitte midagi (võib-olla).

Ahjaa. Veel üks asi, mis on mind täielikult unistamisest ära blokkinud, kuigi osa paduoptimistlikku pool-eso-psühho-teeri-loogi-list eneseabi soovitab just piirideta unistamist, on see, kui ma ei näe, KUIDAS asjad SAAKSID nii olla. Selle diagnoosi nimi on tegelikult vaesusteadvus või usalduse puudumine Universumi vastu. Võib-olla veel midagi, näiteks küllusdiabeet või väärtusvähk. Hiljaaegu palusin inimestel mu lehel kirjutada oma ideaalsest järgmisest elust mitte keegi ei teinud seda. Minu eesmärk oli tegelikult näidata, et see ei olegi mingi imelihtne asi teha. Inimestele jaoks võib muutuda suureks probleemiks olukord, kus mänguasjakasti peal on kirjas "ABSOLUUTSELT KÕIK". Aga see selleks. Töökohast pidin ju rääkima.

Miks just "töökoht", mitte "töö" või "amet" või - hoidku jumal! - "karjäär". "Elukutse"? Nomaeitea. Elu on sihuke kahtlane värk ja hoolimata kohati näivast lühidusest päris pikk, kutsub sind sinna ja tänna ja kolmandasse kohta, ja enne kui arugi saad, seisad ukse ees, millel silt "TAGAVARAVÄLJAPÄÄS". Või sa ei saanud kutset kätte. Sedagi juhtub. Aga see on omaette teema. Kui sa parasjagu seda kutset ikka alles ootad ja sul käib pea ringi võimaluste virr-varrist, on väga hea, kui on üks KOHT. Kus sa saad OLLA. Võib-olla ka midagi TEHA, mis on sellisel juhtumil küll enamasti pisut teisejärguline, aga ei peaks olema.

Pange tähele - ma ei ole ikka veel kirjelduseni jõudnud. Aga nüüd kohe jõuan (loodetavasti).

See koht on selline suur ruum, lao- või tehaseruum, või ka tehaselaoruum. Nagu laste mängutuba (kui olete mõnes sellises käinud). Nagu Vaibaparadiis. Ei, OK, nii suurt ei ole ka vaja, vähemalt mitte alguseks. See ruum on sisustatud nagu lasteaed või unelmate kodu, funktsionalistlik, siiski mõnusate oaasidega. Seal käivad "tööl" inimesed nagu mina, sellised imelikud, kellel on midagi viga, mille tõttu nad ei sobitu hästi padukapitalistlikku ühiskonda (minul näiteks on ametlik meditsiiniline diagnoos - suurenenud süda). (Samas on mul mitmed asjad kindlasti proportsioonaalselt vähenenud.) Töölkäimine on enamikule suhteliselt vabatahtlik. Mina olen näiteks kohusetundlik inimene, veidi kramplikult lausa, ja käiksin arvatavasti kohal iga päev. Võimalik, et ma ei lähekski sealt kunagi ära (näiteks on mul kuskil nurgas matt või võrkkiik). Kui ma olekin miljonär, siis nii just olekski. Teised inimesed, kes vabatahtlikult tööle tulevad (või mitte) oleks igasugused elu heidikud. Nagu vanurid ja lapsed. Lastel pole kodus kedagi, kes süüa teeks või õppida õpetaks, - vanurid teeksid sesda kindlasti suurima heameelega ja muutuksid ise selle käigus aina nooremaks ning targemaks, tervemaks ja helgemaks (kuidas teisiti?). Väiksematele lastele kuluks ära kasvõi lihtsalt pai ja rääkimine ja mängida aitamine ja jutulugemine. Peale enesestmõistetava asja, et seal saaks süüa teha, saaks seal veel kunsti teha. Tarbekunsti ja täiesti tarbetut kunsti läbisegi. Minu meelest on kõik kunst, vähemalt mingis kontekstis, aga te ei pruugi muidugi nõustuda. Mina olen ühes paadis (milline rõõm!) Vonnegutiga, kes kirjutas nii: "“To practice any art, no matter how well or badly, is a way to make your soul grow. So do it.” Ma tõepoolest usun seda. Hinge kasvamist on meil siin ja praegu aga väga vaja, sest mis ei kasva, see kahaneb.

Nii. Energia hakkab vaikselt maha käima. See on sellest, et mul pole sellist töökohta :D Kust tuleks raha sellise töökoha tekitamiseks? Mul ei ole aimugi. Ilmselt võiks penskarid maksta mingit väikest lõivu ühiskassasse ja ka kallid ülekoormatud lapsevanemad, Mingi osa "kunstist" võiks ehk kah kellelegi huvia pakkuda ja müüdud saada... Võib-olla võiks ukse juures kohvi müüa möödujatele - või miks ei võiks nad sisse astuda ja kohvi osta? Võib-olla kooki ka, mille 7-aastane Kenneth ja 9-aastane Emma-Liia-Piia koos 80-aastase Lainega just küpsetasid?

Et... jah, sellised asjad toimuvad minu peas. Need kogunevad vaikselt Vonneguti raamatutest (KÕIK, aga siinkohal eriti ka "laiendatud perekonnad", sest siin ja praegu ajupestakse inimesi individualistideks, kuid see on asi, mida neile (MEILE) kõige vähem vaja on!), sotsiaalmeedias ringlevatest videotest, kus lasteaialapsed tuuakse vanadekodusse või lastakse sinna kanad..., Dalai Laama ja teiste budistide loengutest, teadlaste juttudest TEDis, oma kogemustest, rõõmust ja kurbusest ja nii edasi.

Minu meelest ei taha inimene üksi olla. Kui tahab, siis sellepärast, et alternatiiv on hullunud reaalsuskarussell, mis käib sellise hooga ringi, et väetimad peale ei saa ja millel teatavasti suunda ju nagunii polegi. Inimene tahab istuda ja rääkida teise inimesega, naeratada, võib-olla vaielda natuke, võib-olla lasta ennast veenda mingis uues idees, joonistada ja kirjutada, tikkida ja kududa, puutööd teha, saviga plätserdada, lauamängu mängida, lõigata, kleepida ja voltida, kastanimunadest loomi valmistada, nukule riideid õmmelda, mudelautodega võidu sõita, pildistada, süüa teha, hoolitseda ja lõbustada, aidata ja hoolida.

Ainult õnnelik inimene saab luua hea ühiskonna.

KITI TOIDUFBLOGI: 2

Nonii. Kolm inimest rääkis mu pehmeks, (mitte et ma niisamagi eriti kõva oleks). OKei. Täna ma reklaamin JÄLLE Kirde saia!!!! (tagumine aeg oleks neil sealt Leiburist mulle paar pätsi posti panna, khm-khm!). ((Muide, Feng Shui järgi on KIRRE õpingute, hariduse, teadmiste, professionaalse ja intellektuaalse täiustumise ning tarkuse ja elukogemuse tsoon, just sayin´) Sinna juurde ma reklaamin mingit muna. Võib-olla oli Muhe Muna või Optima Linja Säästumuna või mis iganes. Õrrekanadega sama DNAd otsida on mõttetu, loodetavasti on vähemalt mingigi sugulussuhe mingite kanadega, või noh - sulelistega. "Lindudega", see on see sõna. Siis võtke mingit tundmatut toiduõli, mille ülemus teile kunagi suvepuhkuselt Kreetalt tõi ja mis jaanuaris 2016 ära aegus, - aga sellest viimasest ei ole tõesõna vähimatki! -, ja lööge kõik pannile. Lihtne, odav, megamaitsev! Enne olge igaks juhuks umbes 6 ja pool tundi söömata ;) Või te võite süüa 1/3 toorest kapsalehte ja 2 Lockets Extra Stong pastilli + pool liitrit musta kohvi. Võib-olla töötab ka mingite teiste kombinatsioonidega, soovin teile kuhjaga katsetamislusti!

Seda et... muud praegu meelde väga ei tule, aga kaks üsna head soovitust siiski:
1) Kui teil on natuke riisi üle, siis võite selle täiesti vabalt ülessoojendatud rassolnikusse segada - midagi ei juhtu ja kõht saab rohkem täis!
2) Kui teil on natuke tatart üle, siis võite selle täiesti vabalt ülessoojendatud seljankasse segada - tulemus sama mis eelmisel :D
Või minge kordki elus hulluks ja tehke täpselt vastupidi! Oh, ja kui olete kogemata potti liiga palju vett valanud ja siis kohe hoolimatult tatra ja siis selgub, et see tatar on seal nagu linnutee muidu tühjas maailmaruumis, aga paraku planeedimaterjal on otsas (muuseas, kosmos ongi juhuslikult üsna hõredalt asustatud!), siis on selline lahendus, et haarake kapist 8-viljahelbed seemnete ja kliidega ning puistage puudujääv osa vaba käega sisse. Head isu!

1. DETSEMBRI FBLOG

  Ja ärge te arvake, et mul päkapikke ei käi! Ha!

Mul käis lausa Lemmiktütreke-Punamütsike ja kaks päkapikku olid kah igatahes kaasas :D Vanaema tänab!
*
Samas ma mõtlesin, et võib-olla ma peaks TOIDU- ja ÕLLE-, VEINI-, SIIDRI-, LIKÖÖRI-... ühesõnaga ALKOHOLIBLOGIJAKS hakkama! Ühest küljest täis kõht motiveerib üsna tugevasti! Teisest küljest tühi kõht (mis on enne ja viimasel ajal sageli) annab suurepärased eeldused: kõik on alati meeletult maitsev! Jah! Alles hiljuti mõtlesin tõsiselt Kirde saia kohta postituse teha. Et lisaks suurepärasele maitsele annab 330-grammine päts tervelt 798,6 kilokalorit! See on juba peaaegu pool ülekaalulise naisterahva soovitavast ratsioonist! Peale selle maksab üle-tee-maximas ainult 40 senti! Fazeri Kodusaia avastasin sealt kõrvalt 39 sendiga, aga no nii madalale ikka ei laskuks, eks ole... :P
Okei. Kaldusin kõrvale, võiks öelda, et pisut kirdesse. Olen oma lühikese ja kirju elu jooksul sattunud mõnedesse turu-uuringute vestlusringidesse ja - nagu tuntud pesuvahendireklaamis reipalt hõisatakse - mis ma sealt kaasa tõin? Loomulikult teadmise, et "tarbija" usaldab millegi soovitajana eelkõige teist inimest, - sõpra või tuttavat :) Vat. Siin tulen mängu mina :P Ja ma ei maksa mitte midagi peale paari näidise, vähemalt mitte enne kui lõplikult kuulsaks saan. Vähemalt 10 korda kuulsamaks kui praegu.

Kirjutamiskogemus? Hmh. Kuskil 5. või 6. klassis kirjutasime sõbraga mõlemad järjejuttu-romaani, mis võis küll suures osas koomiks olla, kuid oli sellegipoolest ülimalt populaarne! Käisime paralleelklassides, nii et konkurentsi sisuliselt polnud. Kahjuks oli olemas tsensor. Klassijuhataja korjas mu järjejutu enda kätte, kutsus lapsevanema kooli ja enam ma oma juttu ei näinud 😥 Seal võis olla liiga palju huultega riivamisi "Kadri ja Kasuema" stiilis ja kutt sai kindla peale ka lõpus surma, võib-olla näiteks rästik hammustas :PAga hiljem me kirjutasime veel, vahele enam ei jäänud. Mina sain oma Lemmiktütrekesele-Punamütsikesele isegi nime oma sõbra jututegelase järgi :)
Ma olen kirjutanud lehte, ajakirja ja raadiosse. Natukene. Kahjuks võttis mu lollakas abielu nii palju aega ja energiat ära, et loominguliseks eneseteostuseks midagi suurt järgi ei jäänud. No ikka juhtub.

Hei. Kuidagi varju jäid nüüd see superTANKER (Raspberry Sour Ale) - mmmmm! See ei ole teil mingi Saku mustikaõlu ega isegi mitte Tuborg Lime Cut, ehkki ka viimane on väga mõnus :) Tanker Pretty Hard on pretty hard - 7,0% (milline kaunis, muinasjutuline number!) ja ideaalses tasakaalus. - - - Ja Otto&Mesi kõrvitsaleib (mis on pigem keeks ning sellisena keekside kuninganna!) on miski, mida lihtsalt peab proovima. Esimesena meenub Dr. Kelso nägu Kollanokkades (Scrubs) - pistab koogitüki suhu, silmad lähevad pungi ja suu mõmiseb: "Mmmoist!"

IKKA SEESAMA

Miks see on oluline? Ma arvan, et ikka sellepärast, et ma ei tea, kes ma olen. Nagu tehistaim, juurteta, mitte kellegi moodi, mitte päris.
Naljakas, et ma olin väga pikka aega selline "heasse Universumisse uskuja", mis Einsteini sõnade järgi on suurepärane seis. Ongi. Aga siis tuli see muutus 50selt ja ma sain aru, et olin uskunud ilusat valet.
Veel arvan, et kui tavaliselt on inimestel ka loomulikult kõikvõimalikke probleeme vanematega, on neil siiski võimalik läbi elu vaikselt-vaiksel, kivi kivi haaval üles ehitada seda mõistmist, mismoodi nad on oma vanemate lapsed, mismoodi nad on samasugused või miks ja milles erinevad. MÕISTMINE, just. See on ju suur eluülesanne. Mina aga, vähe sellest, et olin ehitanud üles täiesti vale müüri ja sain sellest teada väga hilja (kui elu juba lõpukorral), - mul ei ole ka mitte ühtegi kivikest, et kasvõi püüdagi midagi uuesti üles ehitada.
Ma olen näinud üht pilti, kus mu bioloogiline ema on 14-aastane. Ma olen põgusalt suhelnud oma ema noorima õega, kes oma õe rasedusestki midagi ei teadnud ja kes sai minu peale väga kiiresti väga pahaseks, et ma tema "suurepärase suure õe" suhtes kõige paremini meelestatud ei olnud. Mulle on üks "nägija" öelnud, et mu bioloogiline ema "ei olnud hea inimene"... Vat siis. See on kõik, mis mul on. Sellest ei ehita midagi. Võib-olla ma olen lihtsalt ise ka "halb inimene".

https://adoption.com/adoption-related-suicide-statistics-prevention

1 Kuu Deisi sünnipäevast möödas - elu jämedas deadline´is

Mul on viimasel ajal umbes sama tunne nagu sellel väikesel tüdrukul selles reklaamis. Mina ütleksin: "Universum! Ma tahtsin sulle midagi maitsvat valmistada, aga mul ei õnnestunud mitte midagi! :( "
Kas Universum vastaks mulle samamoodi nagu see ema?

https://www.youtube.com/watch?v=ZpkyLkKDyik

WOW... nagu minust räägiks, siin ja praegu, minu kriisis....

http://alkeemia.delfi.ee/mystika/esoteerika/tervendaja-kristiina-raie-minu-missioon-on-aktiveerida-inimestes-nende-potentsiaal-ja-aidata-teadlikumaks-saada?id=75684259

18. AUGUST

Derek: Tahad näha, kui palju mul raha on? 
Võtab rahakotist suure peotäie münte.
Mina: No mitte eriti. Aga kas sa tead ka, kui palju anda, kui müüja ütleb sulle poes summa?
Derek: Ta ütleb: "Millest sa loobud?", ma tean küll.

17. AUGUST

Helistasin polikliinikusse, et homseks Lembra juurde numbrit panna ja sain teada, et esimene võimalus oleks ÜLEJÄRGMINE NÄDAL! :O :O :O
Et siis inimene peaks oma haigeksjäämist poolteist nädalat ette planeerima? :O Uus tase meie tervishoiusüsteemis!
Ma ei tea nüüd, mida teha. Universum ilmselt soovitab mul ikka see jama ära lõpetada.... :/ Häda on selles, et nii kui ma saan päevakese puhata, tõstab eluinstinkt taas pead ja lõpetamine ei tundu enam nii lihtne. Kuradi kurat.

16. AUGUST

Võiks arvata, et ühe töötunni lisamine ja 5+2, 5+2 graafiku muutmine kaheks nädalaks 3+2, 3+1, 3+2 ks on väike asi. Esialgu arvasin ka mina nii, et OK siis, frustreeriv on, aga elame üle. Kuid võta näpust. Kaameli selgroog pidi murtama kah sulekese tõttu...

Eile oli umbes 16 - 22 vahel enam-vähem lakkamatu järjekord, mitu korda neelasin pisaraid, ei saanud normaalse häälega summasidki öeldud... Kl. 20sest lõunast kavatsesin ära põgeneda, ümber pani mõtlema ainult see, et kui ma kassa sinnapaika jätan ja ise ülelugemise juures ei viibi, siis keeratakse mulle pärast jumal teab milline puudujääk kaela, kasvõi juba kättemaksuks, ega maksa siis lõpparvetki... Peale 22 muutus tempo enam-vähem inimlikuks, kuid minu jaoks oli juba hilja.

Pikkadest järjekordadest hoolimata seisis meie staarkassapidaja praktiliselt päev otsa uue õpilase kõrval. Ma ei ole midagi sellist enne näinud. Kui mingil hetkel imestust avaldasin, teatas staarkassapidaja, et "see ei ole LIHTSALT mingi renditööline, TEMA TAHAB MEILE PÄRISEKS TULLA!"... Vau. No tõesti VAU. Ka mina läksin "päriseks". Ka mind "õpetati" ca pool tundi ja visati siis vette. Uju või upu. Õpi oma vigadest. Tunne ennast nii sitasti kui üldse võimalik ja kasvõi kuude viisi, enne kui asjad hakkavad sulle selgeks saama. Mine ära, kui ei meeldi. Selline õppemetoodika kehtis minu meelest kõigi puhul, siiani. Aga nüüd äkki nii. Olin surmani solvunud. Mind ei peetud piisavalt väärtuslikuks, et minusse kellegi aega investeerida.

Mitmed ilmselt mäletavad, et millalgi juunis andsin lahkumisavalduse. Siis tuli äkki idee paluda võimalust töötada valge inimese E-R 9-tunnise graafikuga. Oldi nõus. Hommikupoolset vahetust ei saanud, see on luksus, aga sain lubaduse, et vähemalt õhtune 14:20 kuni 23:20 muutub rutiinseks. Juulis nii oligi. Siis 2 nädalat puhkust (juuli lõpp, augusti algus), peale puhkust veel 1 normaalne nädal ja siis see. Ja näib, et see murrab minu selgroo.

Kindlasti on palju inimesi, kes ei saa üldse aru, mida ma ohin ja vingun kogu aeg. Milles probleem. Ma ei tea, võib-olla need inimesed on terved, kehalt ja vaimult. Mina ei ole. Võib-olla ma olen hulluks läinud. Hullud tavaliselt ise ei tea.

Täna ma igatahes tööle ei läinud. Eile küsisin igaks juhuks Artjomilt, kas ta on täna ka, ei pidanud olema. Temale ei oleks tahtnud lisapingeid valmistada, ta on tõesti kena inimene. Täna pidid olema 2 sellist inimest, kellel on minust täiesti suva ja ka minul on neist täiesti suva. Ma ei kavatse hakata näiteks neli tundi järjest pingest pisaraid neelama. Arsti juurde ma ka ei jaksa minna. Ei jaksa mõelda ka enam, et mis edasi ja kuidas. Asju, mis vajaksid mu elus muutmist või parandamist, on nii palju, - praktiliselt kõik -, et ma ei jaksa selle kõigega tegeleda.

Sellisel kohal öeldakse tavaliselt - just breathe.
Aga kui kaua? Ühel hetkel on ikkagi vaja süüa ja kommunaale maksta ja tööle minna ja...
Lahendusi ei ole. Õigemini nad on kindlasti olemas, aga just nagu matemaatikas - sul pole õrna aimugi, kuidas nendeni jõuda.

Eile, nagu üldiselt kogu viimase aasta jooksul, mõtlesin taaskord SÕPRUSEST.
Võimalik, et olen sellest ka vahepealsel ajal kirjutanud, minu mälu on täis ja välist kõvaketast pole jne. Olgu peale.
Arvan, et leidsin sõpruse jaoks suht OK definitsiooni: sõber on see, kes sind väga hästi tunneb ja kellele sa sellegipoolest (väga) meeldid, ja vice versa. Eriti harukordseks teeb asja see "vice versa" osa. Kindlasti kohtame elus päris palju inimesi, kes meeldivad väga meile, aga meie neile mitte nii eriti, ja jällegi - vice versa. Nii nagu sugudevahelises armastuseski - tunne peab olema vastastikune.
Lapsepõlves võib iga mängukaaslane "sõber" olla, kasvõi üheks päevaks. Laps ei saa sõpru otsida ega leida, tema valikud on piiratud paikadega, kus ta elab ja liigub. Oma lapselapsi ja nende "sõpru" jälgides olen märganud, et vastastikune keemia puudumine või suisa antipaatia eksisteerivad siiski ka selles väikeses ringis. Aga laps ei saa minna mitte kuskile omal käel, et seda õiget inimest otsida. Lapsepõlvesõbra leidmine on nagu lotovõit. Lapsepõlvesõber õpib sind tundma ilma maskita ja saab ka jälgida maski(de) kujunemist. Kui sõprus (meeldimine) sellele vastu peab, siis on see suur vedamine.
Edasi tuleb noorpõlvesõprus. Noore inimese liikumis- ja tegutsemisvabadus kasvab plahvatuslikult. Noor inimene ei tea ise ka, millist maski ta kannab või kas üldse, kõik on läbisegi. Ühe lapsepõlvesõbra kõrvale või ka asemele võib tekkida 30 uut sõpra. Või ka 50 või 100, vahet pole. Käib suhtlemise õppimise intensiivkursus. Mõned jäävad "sõelale", suur osa ilmselt mitte. Tolle müstilise täiskasvanuks saamisega on liikumis- ja tegutsemisvabadus taas piiratud ning sellega seoses ka sõprade leidmise/säilitamise võimalused. Sõbraks võib parema puudumisel saada keegi hobi- või töökaaslane. Või ka mitu, kui õnne on. Mask(id) on suhteliselt valmis ja kasutuskõlblikud ja seda (neid) ei võeta enam meelsasti eest ära. Sest nii võib ka need olemasolevad sõbrad äkki ära peletada, mine sa tea...
Küpse inimese (vana inimese) suhe sõprusesse on, või peaks olema, (või ka ei peaks olema), muutunud. Minu jaoks on muutunud. Nüüd nimetan ma sõbraks inimest, keda ma hästi tunnen ja kes mulle sellegipoolest meeldib, ja vice versa. Häda on vaid selles, et nüüdseks on maskid muutunud päris nägudega äravahetamiseni sarnaseks ja need tihtipeale ei tulegi enam ära. Nii et sa ei saa otsustada, kas sa ikka tunned seda inimest ja kas ta sulle sellegipoolest meeldib. Ja vice versa.
Nii ma siis olengi otsustanud öelda, et mul ei ole mitte ühtegi sõpra (kui minu kaks lapselast välja arvata :D :P ) ja ma palun mitte võtta seda isiklikult, kui kellelgi peaks selline kihk tekkima. Kui Universum annab, siis on veel lootust, lootust on alati. Tõenäosust pigem ei ole ;)

On täiesti sümptomaatiline ja sümpaatiline, et kui muudkui taandada ja taandada, siis kõige lõppu jäävad ikka ainult kaks ülesannet: HIRM ja ARMASTUS. Või on see üks ülesanne?

Ma ei ole ammu enam midagi tööst ega elust kirjutanud, võib-olla nüüd, kus olen nii bioloogiliselt kui ka ametlikult 55, peaks seda tegema. Sest vanusega saabub küpsus ja mitte asjata ei olnud see ennevanasti naisinimeste "pinsileminekuiga"...
Vanasti anti naistele võimalus väärikalt vananeda, olla vanaemad, teha elust kokkuvõtteid. Nüüd on normiks kuulutatud surnukstöötamine, samas ilma halastava eutanaasia-touch´ita, eks ole. Äraaetud hobused lastakse maha, inimesed jäetakse virelema.
See selleks.
Eile hommikul panin enne tööleminekut kiirustades ja konarlikult päevikusse kirja järgneva: "Mulle tuli äkki selline mõte, et äkki ei peakski end lakkamatult kritiseerima oma toimetulekuvõime pärast, vaid vaatama, millised on sinu motiivid. Minu motiivid on ausalt puhtad. Ma soovin rahu, armastust ja õiglust kõigi jaoks. Mitte ainult endale või lähedastele või sõpradele kellegi teise arvelt. Ja mis siis, kui ma ei oska ega suuda selle saavutamiseks midagi teha? Siis ei suuda! Ma ei ole oma võimeid/omadusi ise valinud (vähemalt ei mäleta, et oleks). Minu südametunnistus on puhas.

Nagu teate, olen viimased aasta ja 4 kuud "kinni istunud". Otsatult ja lõputult kannatanud. Hambad ristis. Samas sellega ikkagi hakkama saanud, pole põgenenud, kuigi mitu korda on plaanis olnud. Selle mõttes olen enda üle uhke olnud. Aga nüüd, päev enne ametlikku sünnipäeva kirjutasin lahkumisavalduse. Kannatuste karikas oli siiski täis saanud (arvasin, et see on põhjatu).

Naljakal kombel oli samal päeval keegi naisterahvas (kas ma pidin teda tundma? endine Loitsu klient?) küsinud, kuidas mul läheb. Ja mina olin täiesti spontaanselt vastanud, et vaadake, kus ja kellena ma töötan - kas on üldse mõtet küsida? Kas on võimalik veel madalamale langeda? Uhhsaaa! Selliseid asju EI ÖELDA! Mitte Universumi kuuldes! Olen seda oma küllaltki pika elu jooksul vägagi valusate õppetundide käigus pikalt õppinud, aga nagu näha, pole veel selgeks saanud. Selle ja mitu tundi hilisema lahkumisavalduse vahelise paralleeli oskasin tõmmata alles järgmisel päeval. No nii. Nüüd siis saab näha olema, kui "madalale" on võimalik laskuda ja kui madalale ei ole...

Olen mõelnud ka kodutu pudelikorjaja vähehinnatud karjäärile, kuid see tundub mulle ikka väga raske. Mingid juhatuse liikmed ja riigikogulased ja kes kõik asjapulgad veel, kes meie armsalt ühiskonnalt koore, piima ja pool vett ka ära riisuvad, neil ei ole aimugi, mis on raske töö. Aga jäägu ka see selleks, mul ei olnud tegelikult plaanis sotsiaalsest õiglusest rääkida, sest sellist looma polegi tegelikult olemas.

Aga P.S. tuli kõrvalepõikena idee, et pudelikorjajatele lisaks võiks hakata arendama prügikorjajate karjääri - kujutlege, kui kasulik ühiskonnale! Taarapunktide juurde asutataks prügipunktid ja iga kilo prügi maksaks toojale kopika. Muidugi peaks seal töötama ka sorteerijad, kes kõrvaldaks ausa prügi seast raskuseks pandud kivid, mulla, oksad jms. Neilegi peaks palka maksma. :D Hulk töökohti kohe olemas!

Hei. See lugu sai nüüd segane ja ma tean, miks. On see keskne teema, mille ümber ma ikka käin nagu kass ümber palava pudru, sest sellest ei tohi rääkida. See on tabu. Aga ühel hetkel ma räägin nagunii, kui parafraseerida Heinz Valku...

Praegu on selline pilt, et minust üle laua istub Universum ja on põnev vaadata, milline on Tema järgmine käik. Mitte et mul oleks suurmeistri vastu mingitki võidulootust, kuid on võimalik mängida viiki. Eks ole ju? Kuidas teile tundub?

Täna on mind see kooliteema eriti vaevanud. Kool ja niinimetatud üldharidus ja üldse haridus kui niisugune on minu teravad karid olnud eluaeg, aga kui keegi väga lähedane taas otseselt asjaga seotud (loe "sita sisse astunud", kohustuslikult), siis on eriti raske.
Minu meelest peaks lastele kõigepealt õpetatama, misasi on inimene. Keha ja vaimu. Et laps saaks aru, kes ta on, mida ta on tegema tulnud, millised on tema omadused, eripärad, võimed ja huvid. Siis mängud - kõik tavalisemad elusituatsioonid (poeskäik, kodu- ja pereelu, arstilkäik, matkamine, mis iganes), millega annab ilusasti seostada pea kõikvõimalikud "õppeained" nagu keeled, matemaatika, füüsika, keemia jne. Siis probleemide lahendamised ja loomingulisus. Nii peaks kestma vähemalt 14-nda eluaasta lõpuni. Siis suhted, teised inimesed, maailm.

Mina mäletan miskipärast eriti elavalt mingit majandusgeograafia õpiku lehekülge, kust ma üritasin pähe õppida, kui mitu tonni kivisütt või maagaasi või midaiganes mingi Uganda või Argentiina või keegi toodab kuskil. Võimalik, et see on mul sellepärast nii hästi meeles, et see tundus mulle kõige mõttetum jama üldse. Aga nii kestis see terve aasta, oligi ainult mingi majandusgeograafia. Mida see mulle ütles? Mida ma sellest mäletan? Klass võis olla umbes 4. - 7.
Füüsikast ja keemiast mäletan, et esimene tund tundus hullupööra huvitav ja paljutõotav. Aga siis pööras peaaegu kohe ära. Algas mingi totter arvutamine, millest ma nagunii midagi aru ei saanud...

Hilisemas elus? Minu põhiprobleem on selline - kes ma olen, milline ma olen ja mis mõte sellel kõigel on.
Aeg-ajalt loen mingeid "edulugusid" ja ei saa aru, kus see "edu" seal on. Olen siiski ka aru saanud, et on mõningaid inimesi, kes elavad mõtestatud elu. Et elu võib tõesti tore olla, isegi ilus. Aga ma ei tea, kuidas need inimesed on selliseks saanud.

Hirmsasti tahaks oma lastelastele rääkida, mis on elus oluline ja kuidas tuleks sellesse kõigesse suhtuda. Et mitte nii palju haiget saada. Aga ma ei tea seda. Peale selle ei suuda ma iial võistelda koolisüsteemi, meedia ja ühiskonnaga, mis kõik räägivad lapsele hoopis teisi asju. Lootusetuse tunne on. Et nad lähevad kohustuslikus korras nagu kuskile džunglisse sõtta ja mina ei saa midagi teha. Nad peavad minema.

"MIKS SINA EI VÕIKS OLLA NAGU RIINA?"

Riinal oli oma isa ja Kuri Võõrasema, kes pani väikese Riina tööle igal võimalusel. Kellelegi ei olnud saladuseks, et Kuri Võõrasema Riinat eriti ei armasta. Riina tuhvlialusest isa ei olnud Riinat vabatahtlikult oma uude ellu kaasa võtnud, laps anti talle kaasa enam-vähem vägisi. Samas oli Riinast palju kasu. Ta tegi väsimatult palju tööd ega nurisenud kunagi. Oli virk, kraps ja tubli. Temast kasvas imeline inimene.
Mina olin kõike seda, mida Riina ei olnud. Ma ei pidanud eriti midagi tegema peale totra klaveriharjutamise. Mulle osteti väga palju asju. Mulle ei öeldud, et ma pole "oma". Mulle öeldi, et ma olen laisk. Olen seda vist tõusvas joones kogu oma elu kuulnud. Lõppeks ütles ühel heal päeval ka täiskasvanud Riina mulle, et tema Kuri Võõrasema oli minu kohta öelnud, et see Kristin on üks ilus naine, aga nii kohutavalt laisk! Igaks juhuks lisas veel, et temal oleks väga häbi ,kui keegi tema kohta niiviisi ütleks...
Mul on selline huvitav aju, mis blokib igasugu asjad ära, ilma et ma ise seda sooviksin. Ma ei mäleta umbes 9/10 oma elust või ka rohkemat, kes võib seda teada, kui ei tea. Nii ma ei oskagi arvata, kuidas on juhtunud, et ma olen selline, nagu ma olen. Võib-olla oli juba seeme lihtsalt halb, eks ole, see on võimalik. Võib-olla sattusin valesse pinnasesse. Võib-olla hooldati valesti, sain liiga vähe või liiga palju vett või valgust, kes teab.
Jäledast igikestvast klaveriharjutamisest igatahes mingit tulu ei tõusnud. Küsimus "miks sina ei võiks olla nagu Riina?" oli vist pelgalt retooriline, aga lapsed tihtipeale ei tee vahet.