On täiesti sümptomaatiline ja sümpaatiline, et kui muudkui taandada ja taandada, siis kõige lõppu jäävad ikka ainult kaks ülesannet: HIRM ja ARMASTUS. Või on see üks ülesanne?

Ma ei ole ammu enam midagi tööst ega elust kirjutanud, võib-olla nüüd, kus olen nii bioloogiliselt kui ka ametlikult 55, peaks seda tegema. Sest vanusega saabub küpsus ja mitte asjata ei olnud see ennevanasti naisinimeste "pinsileminekuiga"...
Vanasti anti naistele võimalus väärikalt vananeda, olla vanaemad, teha elust kokkuvõtteid. Nüüd on normiks kuulutatud surnukstöötamine, samas ilma halastava eutanaasia-touch´ita, eks ole. Äraaetud hobused lastakse maha, inimesed jäetakse virelema.
See selleks.
Eile hommikul panin enne tööleminekut kiirustades ja konarlikult päevikusse kirja järgneva: "Mulle tuli äkki selline mõte, et äkki ei peakski end lakkamatult kritiseerima oma toimetulekuvõime pärast, vaid vaatama, millised on sinu motiivid. Minu motiivid on ausalt puhtad. Ma soovin rahu, armastust ja õiglust kõigi jaoks. Mitte ainult endale või lähedastele või sõpradele kellegi teise arvelt. Ja mis siis, kui ma ei oska ega suuda selle saavutamiseks midagi teha? Siis ei suuda! Ma ei ole oma võimeid/omadusi ise valinud (vähemalt ei mäleta, et oleks). Minu südametunnistus on puhas.

Nagu teate, olen viimased aasta ja 4 kuud "kinni istunud". Otsatult ja lõputult kannatanud. Hambad ristis. Samas sellega ikkagi hakkama saanud, pole põgenenud, kuigi mitu korda on plaanis olnud. Selle mõttes olen enda üle uhke olnud. Aga nüüd, päev enne ametlikku sünnipäeva kirjutasin lahkumisavalduse. Kannatuste karikas oli siiski täis saanud (arvasin, et see on põhjatu).

Naljakal kombel oli samal päeval keegi naisterahvas (kas ma pidin teda tundma? endine Loitsu klient?) küsinud, kuidas mul läheb. Ja mina olin täiesti spontaanselt vastanud, et vaadake, kus ja kellena ma töötan - kas on üldse mõtet küsida? Kas on võimalik veel madalamale langeda? Uhhsaaa! Selliseid asju EI ÖELDA! Mitte Universumi kuuldes! Olen seda oma küllaltki pika elu jooksul vägagi valusate õppetundide käigus pikalt õppinud, aga nagu näha, pole veel selgeks saanud. Selle ja mitu tundi hilisema lahkumisavalduse vahelise paralleeli oskasin tõmmata alles järgmisel päeval. No nii. Nüüd siis saab näha olema, kui "madalale" on võimalik laskuda ja kui madalale ei ole...

Olen mõelnud ka kodutu pudelikorjaja vähehinnatud karjäärile, kuid see tundub mulle ikka väga raske. Mingid juhatuse liikmed ja riigikogulased ja kes kõik asjapulgad veel, kes meie armsalt ühiskonnalt koore, piima ja pool vett ka ära riisuvad, neil ei ole aimugi, mis on raske töö. Aga jäägu ka see selleks, mul ei olnud tegelikult plaanis sotsiaalsest õiglusest rääkida, sest sellist looma polegi tegelikult olemas.

Aga P.S. tuli kõrvalepõikena idee, et pudelikorjajatele lisaks võiks hakata arendama prügikorjajate karjääri - kujutlege, kui kasulik ühiskonnale! Taarapunktide juurde asutataks prügipunktid ja iga kilo prügi maksaks toojale kopika. Muidugi peaks seal töötama ka sorteerijad, kes kõrvaldaks ausa prügi seast raskuseks pandud kivid, mulla, oksad jms. Neilegi peaks palka maksma. :D Hulk töökohti kohe olemas!

Hei. See lugu sai nüüd segane ja ma tean, miks. On see keskne teema, mille ümber ma ikka käin nagu kass ümber palava pudru, sest sellest ei tohi rääkida. See on tabu. Aga ühel hetkel ma räägin nagunii, kui parafraseerida Heinz Valku...

Praegu on selline pilt, et minust üle laua istub Universum ja on põnev vaadata, milline on Tema järgmine käik. Mitte et mul oleks suurmeistri vastu mingitki võidulootust, kuid on võimalik mängida viiki. Eks ole ju? Kuidas teile tundub?