IKKA SEESAMA

Miks see on oluline? Ma arvan, et ikka sellepärast, et ma ei tea, kes ma olen. Nagu tehistaim, juurteta, mitte kellegi moodi, mitte päris.
Naljakas, et ma olin väga pikka aega selline "heasse Universumisse uskuja", mis Einsteini sõnade järgi on suurepärane seis. Ongi. Aga siis tuli see muutus 50selt ja ma sain aru, et olin uskunud ilusat valet.
Veel arvan, et kui tavaliselt on inimestel ka loomulikult kõikvõimalikke probleeme vanematega, on neil siiski võimalik läbi elu vaikselt-vaiksel, kivi kivi haaval üles ehitada seda mõistmist, mismoodi nad on oma vanemate lapsed, mismoodi nad on samasugused või miks ja milles erinevad. MÕISTMINE, just. See on ju suur eluülesanne. Mina aga, vähe sellest, et olin ehitanud üles täiesti vale müüri ja sain sellest teada väga hilja (kui elu juba lõpukorral), - mul ei ole ka mitte ühtegi kivikest, et kasvõi püüdagi midagi uuesti üles ehitada.
Ma olen näinud üht pilti, kus mu bioloogiline ema on 14-aastane. Ma olen põgusalt suhelnud oma ema noorima õega, kes oma õe rasedusestki midagi ei teadnud ja kes sai minu peale väga kiiresti väga pahaseks, et ma tema "suurepärase suure õe" suhtes kõige paremini meelestatud ei olnud. Mulle on üks "nägija" öelnud, et mu bioloogiline ema "ei olnud hea inimene"... Vat siis. See on kõik, mis mul on. Sellest ei ehita midagi. Võib-olla ma olen lihtsalt ise ka "halb inimene".

https://adoption.com/adoption-related-suicide-statistics-prevention