KOLM KEVADIST PILTI

 Tegin paar kevadist pilti üleeile

FATE vs. FREE WILL

 Ühes grupis keegi küsis, et kuidas suhtuda vabasse tahtesse versus saatusesse. Mina ei oska nendes asjades vastuolu näha. Loomulikult on igaühel täiesti vaba tahe otsustada teha mida iganes. Loomulikult on igaühel saatus. Kus on vastuolu?

Saatus on nagu lõppjaam (vahejaam), vaba tahe on nagu teekond.

Ingliskeelses grupis (mis juhtus olema astroloogiagrupp) kirjutasin oma puuinglise keeles nii:
Hard placements in astrology to me are opportunities, lessons (mostly to get to know ourselves better), also called karma. I also believe we have 100% free will, we can decide to do anything, fate is something that will happen anyway. Fate is like "destination" and free will is like "journey".

CHEAP ME

 

Ma olen nii cheap! Hiljuti ostsin küll uue tinteka, kuid ei raatsi seda kasutada ja samamoodi paberiga - sirgeldan poetšekkide tagaküljele, need jäävad ilmselgelt liiga väikeseks ja tekstuur on ka kuidugi jama...

Ja ARU MA EI SAA(!!!!!) MIKS ma nii cheap olen! Olen kasvanud külluses, ausalt! Sealt küll sukeldunud vabatahtlikult suhtelisse viletsusse, aga see sai ju ka läbi... Ma ei tea, mis see minus on, mis mitte ei sunni mind äärmiselt kokku hoidma, vaid ärgitab suisa aruladegaks kvalifitseeruvale säästmisele. Näiteks kasutan ma paljude jaoks ilmselt ühekordsest pabertaskurätikut mitmeid päevi.
Vahel ma mõtlen, et see on mingi eelmise elu kogemus. Nagu ma oleks Leningradi blokaadis nälga surnud või midagi...

Vahel jälle tundub, et ühe elu olen kaotanud kiskja küünte ja hammaste läbi, võib-olla olin ise näiteks kits.

Mul on vaja sketchbooki. Kust saab sketchbooke?

* * *

Värvipildi ideekavand, mis ei teostunud kunagi. Muga on sageli nii - mõtlen/kujutlen (ma ei tea siiani, kumba ma teen) asjad läbi ja sellega ongi "tehtud" ning ei kirjuta ega joonista ega tee muud midagi. Suures plaanis ma niimoodi oma elu elangi.

SKISOFREENILINE

 F käis täna hommikul pidulikult discgolfi mängimas ja tuli tagasi taksoga. Taksojuht olnud venelane, aga rääkinud siiski eesti keeles. Rääkinud, et näe, Putin ütles Ukrainale üks kord, et jätku järgi (sõdimine), ütles kaks korda, aga näe, Ukraina ei jätnud. Nüüd ei olegi midagi teha - Venemaa on ju suur ja rikas, aga Ukraina väike ja vaene. Ukrainlased peaks kohe alla andma ja relvad maha panema.

Aga muidu on tal pagasnikus toidud ja pudel veini ning ta läheb koju vabariigi aastapäeva tähistama. Ema tuleb külla ja õhtul ta läheb toob elukaaslase koju, kel siis töö lõpeb. Söövad, joovad ja pidutsevad.

Kuidagi skisofreeniline mu meelest

Foto netist (Õhtuleht)

EV 104

HEAD VABARIIGI AASTAPÄEVA, seltsimehed, kuniks meil see vabariik veel on.

Riik on muidugi institutsioon. Üksikisiku elu vaates pole suuremat vahet, kuidas sellega parajasti on. Minu (kasu)vanaisa ja (kasu)vanaema sündisid - issand, ma ei teagi, misasi see siin sel ajal oli! ja guugeldades ka ei leia - vist Vene tsaaririigis (?) eelmise sajandivahetuse paiku. Igatahes iseseisvat Eestit veel ei olnud. Võib-olla olime mingi Eesti kubermang vmt. Minu (kasu)isa ja (kasu)ema sündisid Eesti Vabariigis 20ndate lõpus. Hiljem sain teada, et mu bioloogiline ema sündis 1943, kuid ei tea, milline riiklik formatsioon siin parasjagu oli, sest II maailmasõda, eks ole. Mina ise sündisin NSVL´is, nagu ka D ja F, lapselapsed aga taas Eesti Vabariigis... Mitu riigikorda see on kõigest viie põlvkonna sündimiste jooksul? Kuidas see on minu elu mõjutanud?

Aga nüüd on nii:

Mart Helme (EKRE looja, keda ma pmst jälestan) kirjutas eile Postimehes nii:

"ARVAMUS23.02.2022, 17:01

Mart Helme: Moskva ja Pekingi silmis on lääne sanktsioonid surmahoop dollarile endale ja USA hegemooniale 

Putin võib plaanida ootamatu löögi andmist ühele Balti riigile. Laename, sõlmime liitlastega lend-lease’i lepinguid. Kui surm on suu ääres, ei maksa raha midagi.

Mis mängu Vladimir Putin suurriikide juhtidega mängib? Mitte ragbit, nagu tahaksid ehk ameeriklased, mitte tennist, nagu tahaksid ehk prantslased ega mitte ka piljardit, nagu tahaksid ehk sakslased, vaid malet. Ta teeb seda aeglaselt, metoodiliselt ja selgelt teades, missuguste käikude tulemusena ta vastase tule alla paneb ja missuguse kombinatsioonini peab jõudma, et vormistada matt. Sealjuures on oluline, et seni kuni vastaspool ei mõista, et Venemaa mängib malet, mitte ragbit, on Moskva eelispositsioonis. Sest teised arvavad kogu aeg, et ta teeb midagi muud kui see, mida ta tegelikult teeb.

Tegelikult astus ta aga ameeriklaste hinnangul 16. veebruaril algama pidanud suure sõjalise pealetungi asemel sammu, mis viis Vene väed ilma ainsagi lahinguta vasakkalda Ukraina südamesse ning andis võimaluse kogu Donetskist-Luganskist nii lõuna kui põhja poole jäävate vasakkalda alade pihtide vahele võtmiseks ning lõi sügava ja operaatiivruumina avara kiilu ukrainlaste idarindesse.

Strateegiliselt halvendas see Ukraina olukorda märkimisväärselt, eriti arvestades, et riik on ühtaegu ähvarduse all ka põhjast ja lõunast ning isegi läänest, kui räägime Transnistrias paiknevast Venemaa sõjaväekontingendist.

Mida Putin edasi teeb?

Jätkab male mängimist. Vastase kuningas on tule all, ta on kaotanud mitu etturit, on ajahädas ja närvitseb.

Aga millal ja kus tuleb matt, milleni Putin jõuda soovib? Matt ei tule Ukrainas. Ukraina on lipp, mille laualt ära korjamine on Putini meelest juba otsustatud niikuinii. Kogu kära sanktsioonidest ei heiduta teda. Vastupidi. Nii Moskvas kui Pekingis vaadatakse sanktsioonidele ja nende paratamatult pärssivale mõjule ka sanktsioone kehtestavate riikide majandustele kui võimalusele jooksutada kokku maailma senine rahandussüsteem ja anda seeläbi surmahoop dollarile kui maailma reservvaluutale. Ja seeläbi ka USA hegemooniale.

Venemaa peamiseks eesmärgiks on hoopis külma sõja järgse – ja tegelikult suuresti juba Teheranis, Jaltas ja Potsdamis kokku lepitud – maailmakorra lammutamine ja Venemaa viimine positsioonile, mis on kokku võetav tõdemusse „tugevad teevad, mida tahavad, nõrgad, mida peavad”.

Selleks on tal vaja lõplikult hävitada USA globaalne liidripositsioon ning selle üks peamisi tööriistu, milleks on NATO.

Ja siit tulenevadki Venemaa järgmised käigud geopoliitika malelaual. Putin teab, et mistahes ka ei juhtuks Ukrainas, ei anna see ometi surmahoopi NATO-le. Seepärast ongi talle vaja, et kõik malelaual toimuva jälgijad peaksid seal toimuvat mängu otsustavaks. Päriselt aga... Päriselt võib Putin plaanida ootamatu löögi andmist ühele Balti riigile.

Kuidas ta seda teeb?

Mul ei ole võimekust telepaatiliselt lugeda Putini mõtteid. Aga Lõuna-Osseetia ja Abhaasia ta ju võttis ära. Krimmi ta ju võttis ära. Donetski ja Luganski võttis ära. Geopoliitilise olukorra Taga-Kaukaasias pööras ju aserite kätega enda kasuks. Kõrgõzstanis lasi ju värvilise revolutsiooni leegil korruptsiooni, tüdimusse ja omavaheliste arvete klaarimisse sumbuda. Kasahstanis kasutas mässu ära Moskvale sobiva nukurežiimi kindlustamiseks.

Ajalukku vaadates võib tõmmata paralleeli Hitleri ja Putini vahele. Hitler oli hull. Ta uskus, et tal on jumalast antud ajalooline missioon. Putin ei ole hull, aga ka tema usub, et tal on saatusest määratud ajalooline missioon. Ta järgib muide üsna täpselt seda blufi- ja avantüüripoliitikat, mida viljeles edu saavutamiseks Hitler. Aga ta ei kavatse kindlasti korrata neid vigu, mida tegi Hitler, kui ta kaotama hakkas.

Sel ajal, kui külma sõja painest vabanenud lääs hakkas võitlema vähemuste õiguste eest, tegeles Venemaa hambad ristis oma sõjalise võimekuse arendamise ning vastase ohjeldamise strateegiate välja töötamisega.

Tulemuseks on, et Venemaa ei karda enam USA-d. Ja ameeriklased teavad täpselt, miks ja mida tähendab ütlus, et Venemaa võtab tema huvidega mitte arvestamise korral kasutusele „sõjalis-tehnilised” meetmed. Hirmuärataval kombel ongi Moskva juba asunud neid kasutusele võtma.

Sõjalise koostöö lepingute sõlmimine Venezuela, Nicaragua ja Kuubaga ei tähenda ju mitte midagi muud kui seda, et Venemaa viib nüüd, kuuskümmend aastat hiljem ellu selle, mis jäi tegemata 1963. aasta Kuuba raketikriisi ajal ja paigaldab oma tuumavõimekusega raketid USA aia taha.

Enamgi veel

Venemaa pidevas lahinguvalmiduses tuumaallveelaevad viiakse USA ranniku lähedale. Ja Venemaa enda territooriumilt võetakse tuumarakettidega sihikule (Moskva meelest ebasõbralike) Lääne-Euroopa riikide pealinnad.

Sõjalis-tehnilised sammud astutud, on Putinil piisavalt ähvardusjõudu, et võtta ette hetkel avantüürina tunduv rünnak ühe Balti riigi vastu ja sel moel mõne päevaga lõpetada NATO kui usaldusväärse kaitseorganisatsiooni eksistents.

Muide, Moskva väide, et Ukraina pole suveräänne riik, kuna selle võimud ei esinda kõiki tema territooriumil elavaid inimesi, peaks meil ihukarvad püsti tõstma, kui mõtleme on ligemale sajale tuhandele Vene kodanikule ja umbes 70 000 halli passi omanikule.

Mida siis teha?

Tõenäoliselt on meil enne, kui Putin oma järgmise meid otseselt puudutava käigu teeb, umbes aastapäevad aega. Selle aja jooksul tuleb meil ilma igasuguse bürokraatia ja liitlaste soovituste kuulamiseta tegeleda usutava õhu- ning raketitõrje loomisega, tagada rannakaitse, likvideerida lünk soomusvõimekuses. Ning loomulikult tuleb lõpetada kaitseväe, kaitseliidu ja sisejulgeoleku üksuste moraalne ruineerimine jabura koroonapoliitika ja vaktsineerimissunniga.

Kust võtta kaitsevõime kiireks tõstmiseks raha?

Kui surm on suu ääres, ei maksa raha midagi. Laename, sõlmime liitlastega lend-lease’i lepinguid, pöördume riikide poole, kes pole otseselt meie liitlased, aga omavad ometi tugevaid kaitsejõude. Niisugused võiks olla näiteks Iisrael ja Šveits.

THE BIG O?

Ah siis sellepärast on juba kolm päeva olnud raske trenni teha...
Põhihäda on see, et juba kolm ööd pole eriti maganud ka.

Vassssstik!

 

Selle tegin vist üleeile, niisama panen siia, pole kuskile mujale panna ka.

INFANTIILNE ISIK

 See ma olen ja ma tean ka, miks. Või tegelikult pigem arvan teadvat. Võib muidugi olla erinevaid põhjusi.

https://www.psychologytoday.com/us/blog/and-running/202112/why-some-adults-may-still-have-infantile-personality?utm_source=FacebookPost&utm_medium=FBPost&utm_campaign=FBPost&fbclid=IwAR2SkxNGBeLcjKn6ICZaHlzhA5--M9sV4Ca_H-YOwgCVcBde8KIB6LsCUsY

AND NOW FOR SOMETHING COMPLETELY DIFFERENT

 A bit of Fry and Laurie

ÜKS MEES NÄGI UNES TAEVALIKKU...

 Et siis kumb on olulisem, kas riigi iseseisvus või inimese elu?

Minul on minu vastus küll, aga ma ei hakka seda siinkohal kuulutama.

MIKS MA SIIS EI KIRJUTA OMA IGAPÄEVAST KIRJUTAMIST; MINU IGAPÄEVAST KIRJUTAMIST ANNA MULLE IGA PÄEV.

 Ma arvan, et võtan kohe arvutiseinalt esimese ettejuhtuva pildi siia juurde, sest suva, noh.
Ma ei tea, mis sai minu mõttest kirjutada miskit jama igapäevablogi siia, teha seda siis iga jumala päev, eks ole. Ma arvan, et idee võis olla inimkommunikatsiooni puudumise korvamises. Aga nagu ikka asjad minu puhul käivad - see jäi soiku.

Mida rohkem mul kirjutada oleks, seda vähem ma kirjutada tahan. See on alati nii olnud, vähemalt täiskasvanuelus, teises elus peale lapsi ja niinimetatud pereelu. Või mis iganes eksperiment see oli. Aga lapsed muidugi olid päriselt ja ausalt ja kogu aeg ning energia kulus päriselu elamise peale, kui tobe või kasutu see siis ka olnuks. (Ja ta ikka oli.)

Ma peaksin end sittakanti kokku võtma, et mingitki kirjutamisharjumust taastekitada. Ma ei usu eriti, et see küünlaid vääriks, kuid pingutused iseenesest kipuvad siin elueksperimendis pigem end ära tasuma, ehhki hoopis teisel viisil, kui algul loota oli. Oi, mulle tegelikult meeldib ilgelt kohevat sõnavahtu üles kloppida ja iva selle sisse lahustumiseni ära peita. See on päriselt nagu münt männimetsas. On midagi ja ei ole midagi.

Niisiis lubatud suvaline pilt (olen ise ka nii põnevil, et mis seal parajasti on):

Selline D tehtud ja saadetud pilt. Nii kahju, et D teeb enamasti väga halbu pilte. Inimene poleks nagu kunagi kunstikoolis käinud (see peaks iseenesest ju ometi midagi muutma). Ma ei ütle seda pahatahtlikkusest. Aga ei saa ju varjata, on nagu on. D jaoks on elus tähtsad hoopis, hoopis teised asjad kui fotod. Küllap nii ongi hea ja õige.

DEEP OKAYNESS (Sasha Chapini väljend)

(ISSAND DŽIISUS KRAIST! Ma pole poolteist kuud kirjutanud, kuigi kogu aeg olen tahtnud!)

See on üks artikkel Sasha Chapini blogist, mida ma ei taha kunagi ära kaotada. Sestap panen ta siia.

SC blogist