MÕNED SIRGELDUSED

 

SUUR NÄITEMÄNG

 Näib nagu kevad ja on isegi soe, aga sõda nullib selle kõik ära, vähemalt minu jaoks.

Lubasin endale veebruari lõpus, et alates 1. märtsist taastan küll KINDLASTI oma kõndimisharjumuse, mis pimedal ajal harjumus olemast lakkas. Aga võta näpust. Naljakas on ikka, kuidas olen oma küllaltki pika eksisteerimisaja jooksul korduvalt kogenud, kuidas Elu üllatada oskab, kuid ikka veel vajun üllatuste vaheajal mugavasse vaikellu, millest ärkamine on alati räige.
Mu meelest nullib sõda üldse kõik ära.

Praegusesse peaks suhtuma nii nagu tegelikult alati kõigesse, et elu on suur näitemäng. Ei ole (rumala minu meelest) objektiivset reaalsust, on subjektiivsed reaalsused. Meie elud sisuliselt samades tingimustes on äärmiselt erinevad.

Retoorika Ukraina sõja ümber muutub kiiresti (ERRi põhjal ütlen), tegelikult hämmastava kiirusega. Esimene šokk paistab ametlikult üle olevat, sinikollased lipulindid võeti eile rinnast (ärme emotsioneeri, eks ole!). Jutupunktid on muutunud palju realistlikumaks. Võib-olla on peakestes hakanud formuleeruma kõikvõimalikud uued huvitavad tõlgendused, millest siiski avalikult rääkida ei saa. Kas Tõde on kusagil olemas? Minu arvates mitte.

P.S. Sõltumata näitemängu varjatud süžeeliinidest on inimeste kannatused siiski väga reaalsed. Kahuriliha. Enamik meist on seda. 

MA EI JULGE PEALKIRJA PANNA

Pesumasin sai otsa ja F ostis uue.

Küsimus: mis minus toimub?

Sõjapilt.

D juurest kunagi oma talle antud vana jõulukaktuse küljest võetud kõige vigasem lüli kasvatas äkitselt õiepunga!

See on see teine küsimuse pilt. Ma ei oska siin enam pilte ümber tõsta. Kui seda teen, siis tavaliselt lihtsalt kaotan pildi.