Ma olen ikka tõesti vilets kirjutaja. Ükskõik, mis plaan mul on olnud ja kuidas olen end kirjutama meelitada püüdnud - miski ei aita. Nagu oleks mingi kuulamis aeg rääkimise asemel. Olen viimasel aastal erakordselt palju kuulanud (põhiliselt podcaste; Spotify teavitas detsembri alguses, et "you spent 23,638 minutes listening to podcasts", põhilised on Sam Harrise Making Sense ja Hardo Pajula Tähenduse teejuhid, ülejäänud (vähemus) ajakirjanduslikud, põhiliselt poliitikateemadel).
Niisis olen teataval määral kuulama õppinud. Varem ma ei suutnud peaaegu üldse kuulatavat informatsiooni omastada, ei suutnud keskenduda. Nii et mingi areng on toimunud.
Üldse tõi mind täna siia järjekordne "nutikas" plaan panna aeg-ajalt kirja mingeid "taipamisi" (väljend tänapäeval mõnedes, põhiliselt esoteerilistes, ringkondades väga levinud, kuid mina sain selle konkreetselt kasutusse laupäeval toimunud Rahumeelse vanemluse konverentsi korraldajalt Tanel Jäppinenilt. Meikis nagu senssi. Inimesed räägivad-räägivad-räägivad, sina kuulad-kuulad-kuulad ja midagi jääb lõpuks nagu võrku sisse, mille üle omakorda mõelda.
Sest eile avastasin, et inimene (MINA; sest ma ju tegelikult ei tea, kuivõrd mingi minu kogemus on üldistatav) tegelikult ei mäleta mitte tuhkagi. Endast, oma elust, minevikust ja kuidas on selleni jõutud, kes või mis hetkel ollakse. Mulle nimelt näib, et inimene räägib läbi elu endale enda kohta lugu ja see lugu on pidevas muutumises, mitte tahtlikus, pigem ebateadlikus. Vaatad asju teise nurga alt, aga nurki on pea lõpmatu hulk, vaatad teises valguses - ka neid on lõputult, interpreteerid vastavalt tänasele kogemusele, oletad, võimalik, et tihti endale meeldivas suunas jne. jne. Aga tegelikult ei tea. Olen uskumatult palju inimesi podcastides kuulnud rääkivat mingit fakti või lugu lapsepõlvest, et olin nii ja nii vana, tegin sellist asja, mõtlesin sellega seda ja mul oli selline ja selline tunne. Ja mõtlen - tühja sa tead (Vonnegut). Sa lood vähemalt poole kui mitte suurema osa kogu pildist praegu, oma tänase mina silme läbi. VÕib-olla on asi selles, et mina ei mäleta, kuid võiksin soovi korral samuti mingeid pildikesi mälust v
älja võtta ja hetkeuskumuste põhjal neid iseloomustada.
Tegelikkuses mäletan ähmaselt, kuidas lapsena tundub isegi ainuüksi täisealiseks saamine mingisuguse kauge silmapiiri taga asuva ajahetkena, ja siis täiskasvanust küpseks saamine (whatever that means) samamoodi, ja siis on vanadus jumal teab kus ududes ja pilvedes ja pole halli aimugi, millist kogemust see tõotab...
Fakt on, et ma olen elu jooksul omajagu muutunud.Mis ei muutu, on võib-olla "loomus", see osa, mille komponendid on "The five broad personality traits described by the theory are extraversion (also often spelled extroversion), agreeableness, openness, conscientiousness, and neuroticism." Isiksuseomadused. Vähemalt praeguse teadusliku vaate läbi. Kuid arusaamad elu kohta on kindlasti väga palju muutunud. Tore on.
Ma ei suuda hetkel koostada mingit tabelit ideede kohta, mis olid enne niisugused ja on nüüd naasugused, kuid mul on võimalik tänapäeval kirja panna "taipamisi" (isiklikult meeldib mulle neid suureliselt "avastusteks" nimetada (LOL)), kui vaid meelde tuleb ja järjepidevust jätkub. Ei pruugi kumbagi olla muidugi. Võib-olla panen lihtsalt mingeid suvalisi pilte üles, asi seegi.
