VABA TAHE BLAA BLAA :D

Ma kirjutasin ühes privaatkõneluses nii toredasti täna omameelest, et panen siia ka :P Äkki kedagi veel köidab see teema.
* Inimene loob oma elu ise, nii nad ütlevad ja küllap see nii ka on. Juhtub igasugu väljapoolt tulevaid olukordi ja "saatuselööke", mida me ei tea, kas oleme ise oma ellu kutsunud või tabavad nad meid juhuslikult, suvaliselt, aga kui me ei tea, siis selles mõttes vahet pole, et meil jääb üle nendega ainult diilida (deal), toime tulla. Siin on meie võimuses tegelikult reageerimisi valida, kuigi võib minu meelest ka öelda, et kuna me oleme (kuidagi "juhuslikult"?) niisugused ja naasugused, ehk meie geenid ja varasem kasvatus jne. mille tõttu me oleme nagu oleme, ei sõltu meist, nii lihtsalt ON ja need omadused tingivad meie reaktsioonid. See on mõtlemise koht. Kui see oleks selge ja lihtne, siis ei oleks mõtet eladagi, elu toimiks siis justkui automaatselt, aga on ju see kurikuulus VABA TAHE, see peab ka kuskil mängus olema. Oma peas olen millalgi mitte väga ammu kokku pannud sellise skeemi, kuhu sobituvad ideaalselt nii "saatus" ehk "ettemääratus" kui ka vaba tahe. Kuigi need on pealtnäha üksteist välistavad kriteeriumid. - Kas me valime oma saatuse, teatavad sündmuse meie elus ise või mitte, aga kujutlegem, et need on valitud, on mingi kondikava, mille järgi meie elu peab käima. See justkui välistaks vaba tahte ehk võiks küsida, et mida ma saan valida, kui asjad nagunii juhtuvad. Esiteks me ei tea, mis peab juhtuma. Teiseks - see polegi oluline. Oluline on siiski vaba tahe ehk see, mida me valime, siin on arenemise koht ja võimalus. Ma võime loobuda igasugustest valikutest (kuigi see on vist lihtsustus, sest päris nii ei saa elada, et sa mitte ühelgi hetkel mitte midagi ei vali, sellisel juhul peaks sa lihtsalt pikali heitma ja elu lõpuni ennast mitte liigutama jne. - ka see on valik ja selline näiline liikumatus sisaldab endas ikkagi miljoneid mõttevalikuid (ja mitte ainult), mis toimuvad sinu peas, kuni sa seal vaikselt kustud) või me võime valida igal järgmisel hetkel igasuguseid erinevaid asju, millest oodatav "tulemus" kas sõltub või ei sõltu või sõltub ainult osaliselt jne. Minu elukogemus väidab mulle, et valik on primaarne. Ja tulemuse suhtes võib-olla paraduksaalne. NÄITEKS: (ja ma ei viitsi hetkel enda jaoks kaugetes situatsioonides kobada, sest see on tegelikult väga hea näide) keegi on pikalt elust tüdinud ja otsustab selle jama ära lõpetada. Enamasti ei käi see inimestel päris sekundipealt, et "mõeldud-tehtud", vaid selle mõttega mängitakse ja elatakse teinekord päris pikalt. Kaalutakse poolt- ja vastuargumente, leitakse, et see on üks hirmus lõplik ja kaalukas otsus jne. Nüüd oletagem, et me teame, et selle inimese "saatuses" on selle ajajärgu paiku "kirjas" "surm". Inimene ise muidugi ei tea (kuigi talle võib tunduda, rohkem või vähem intuitiivselt või müstiliselt, et ta "teab", aga ei pruugi ka). Inimesel on vaja teha väga tähtis otsus. Oletagem, et mingil hetkel ta otsustab siiski kogu sellest jamast loobuda ja edasi elada, sest see kõik käib kaugelt üle tema mõistuse ja võimekuse. Ta VALIB elu. Ja näiteks ülehomme saab infarkti. Või libiseb banaanikoorel ja lööb kukkudes pea vastu kõnnitee äärekivi. Ja ongi surnud. Kas kogu vaev ja piin ja valimine ja otsustamine jne. oli mõttetu töö ja vaimunärimine? EI OLNUD!

Ma arvan või siis pigem mulle tundub, et rõhuv enamik inimesi peab elu sisuks seda tegevust, mis käib jõudmisel punktist A punkti B (või miks mitte C või D), aga minu meelest see ei ole sisu. See on nagu näidend. Näitlejatele on ette antud teha neid ja teisi asju etteantud aja raames, nii see PEAB käima. Ja ilmselt on pmst võimalik ka seda oluliseks või toredaks või nauditavaks pidada, eks ole. Jällegi - paljud inimesed saalis võib-olla vaatavad laval toimuvat tõsimeeli sedalaadi huviga, et vaatame, mis SAAB. Minu jaoks isiklikult on elu sisu ja kaugelt huvitavam osa see, mis toimub näitleja peas (või ka kuskil mujal, aga me oleme nii peakesksed, et las ta olla siis pea, vahet pole). Välised sündmused on pelgalt motivaatorid ja stimulaatorid, et kui inimesel mingeid niisama värskeid mõtteid ja ideid pähe ei tule, siis annavad need justkui võimaluse millestki mõelda, mingi raami. Et siis sedavõrd ongi ilmselt see maine jama elu vajalik, et ta tekitab lakkamatu situatsiooonide ülevoolava külluse, et inimesel oleks ikka kindlasti millestki mõelda. Jah, mõtlemine, see, mis toimub PEAS, on ületähtsustatud. Toimub muidki asju ja teistes kohtades võib-olla, aga on iseloomulik ning tore, et isegi teadlased ei tea, kus asub "mina" või "ise". See ei asu ajus ja see ei asugi üldse mitte kuskil. Mulle väga meeldib. Sest see annab ju ideaalse võimaluse edasi mõelda (või teha midagi muud taolist mittemateriaalset) ja põld (field) on lai, lausa lõputu. Kas ei ole tore?*

MINU UNISTUSTE TÖÖKOHT

OK. Ma võtan täna selle ette ja kirjutan oma unistuste töökohast. Pidin juba eile seda tegema, aga meeleolu muutus ja vales meeleolus ei saa mina kirjutada.

Olen selle mõtte küpsemist kaua oodanud, see ei ole veel küps, aga paraku miski ei garanteeri, et see kunagi üldse küpseks saabki, kui niimoodi oodata pliidi ees. Esialgsed märgid näitavad, et pliit võib lihtalt rikkis olla - tuluke küll põleb, kuid midagi eriti ei toimu. Ainult taigen kerkib ja rosinad mustendavad. 36,6.

Otsisin siia pilte, sest mulle meeldib, kui jutul on pilt ka juures. Pilt ütleb tõesti rohkem kui tuhat sõna, kui ikka on hea pilt. Siis ei pea nii palju kirjutama. Kuid ma ei leidnud head pilti. Leidsin palju selliseid enam-vähem ja okei-pilte, kolm tükki riputasin üles ka. Parem kui mitte midagi (võib-olla).

Ahjaa. Veel üks asi, mis on mind täielikult unistamisest ära blokkinud, kuigi osa paduoptimistlikku pool-eso-psühho-teeri-loogi-list eneseabi soovitab just piirideta unistamist, on see, kui ma ei näe, KUIDAS asjad SAAKSID nii olla. Selle diagnoosi nimi on tegelikult vaesusteadvus või usalduse puudumine Universumi vastu. Võib-olla veel midagi, näiteks küllusdiabeet või väärtusvähk. Hiljaaegu palusin inimestel mu lehel kirjutada oma ideaalsest järgmisest elust mitte keegi ei teinud seda. Minu eesmärk oli tegelikult näidata, et see ei olegi mingi imelihtne asi teha. Inimestele jaoks võib muutuda suureks probleemiks olukord, kus mänguasjakasti peal on kirjas "ABSOLUUTSELT KÕIK". Aga see selleks. Töökohast pidin ju rääkima.

Miks just "töökoht", mitte "töö" või "amet" või - hoidku jumal! - "karjäär". "Elukutse"? Nomaeitea. Elu on sihuke kahtlane värk ja hoolimata kohati näivast lühidusest päris pikk, kutsub sind sinna ja tänna ja kolmandasse kohta, ja enne kui arugi saad, seisad ukse ees, millel silt "TAGAVARAVÄLJAPÄÄS". Või sa ei saanud kutset kätte. Sedagi juhtub. Aga see on omaette teema. Kui sa parasjagu seda kutset ikka alles ootad ja sul käib pea ringi võimaluste virr-varrist, on väga hea, kui on üks KOHT. Kus sa saad OLLA. Võib-olla ka midagi TEHA, mis on sellisel juhtumil küll enamasti pisut teisejärguline, aga ei peaks olema.

Pange tähele - ma ei ole ikka veel kirjelduseni jõudnud. Aga nüüd kohe jõuan (loodetavasti).

See koht on selline suur ruum, lao- või tehaseruum, või ka tehaselaoruum. Nagu laste mängutuba (kui olete mõnes sellises käinud). Nagu Vaibaparadiis. Ei, OK, nii suurt ei ole ka vaja, vähemalt mitte alguseks. See ruum on sisustatud nagu lasteaed või unelmate kodu, funktsionalistlik, siiski mõnusate oaasidega. Seal käivad "tööl" inimesed nagu mina, sellised imelikud, kellel on midagi viga, mille tõttu nad ei sobitu hästi padukapitalistlikku ühiskonda (minul näiteks on ametlik meditsiiniline diagnoos - suurenenud süda). (Samas on mul mitmed asjad kindlasti proportsioonaalselt vähenenud.) Töölkäimine on enamikule suhteliselt vabatahtlik. Mina olen näiteks kohusetundlik inimene, veidi kramplikult lausa, ja käiksin arvatavasti kohal iga päev. Võimalik, et ma ei lähekski sealt kunagi ära (näiteks on mul kuskil nurgas matt või võrkkiik). Kui ma olekin miljonär, siis nii just olekski. Teised inimesed, kes vabatahtlikult tööle tulevad (või mitte) oleks igasugused elu heidikud. Nagu vanurid ja lapsed. Lastel pole kodus kedagi, kes süüa teeks või õppida õpetaks, - vanurid teeksid sesda kindlasti suurima heameelega ja muutuksid ise selle käigus aina nooremaks ning targemaks, tervemaks ja helgemaks (kuidas teisiti?). Väiksematele lastele kuluks ära kasvõi lihtsalt pai ja rääkimine ja mängida aitamine ja jutulugemine. Peale enesestmõistetava asja, et seal saaks süüa teha, saaks seal veel kunsti teha. Tarbekunsti ja täiesti tarbetut kunsti läbisegi. Minu meelest on kõik kunst, vähemalt mingis kontekstis, aga te ei pruugi muidugi nõustuda. Mina olen ühes paadis (milline rõõm!) Vonnegutiga, kes kirjutas nii: "“To practice any art, no matter how well or badly, is a way to make your soul grow. So do it.” Ma tõepoolest usun seda. Hinge kasvamist on meil siin ja praegu aga väga vaja, sest mis ei kasva, see kahaneb.

Nii. Energia hakkab vaikselt maha käima. See on sellest, et mul pole sellist töökohta :D Kust tuleks raha sellise töökoha tekitamiseks? Mul ei ole aimugi. Ilmselt võiks penskarid maksta mingit väikest lõivu ühiskassasse ja ka kallid ülekoormatud lapsevanemad, Mingi osa "kunstist" võiks ehk kah kellelegi huvia pakkuda ja müüdud saada... Võib-olla võiks ukse juures kohvi müüa möödujatele - või miks ei võiks nad sisse astuda ja kohvi osta? Võib-olla kooki ka, mille 7-aastane Kenneth ja 9-aastane Emma-Liia-Piia koos 80-aastase Lainega just küpsetasid?

Et... jah, sellised asjad toimuvad minu peas. Need kogunevad vaikselt Vonneguti raamatutest (KÕIK, aga siinkohal eriti ka "laiendatud perekonnad", sest siin ja praegu ajupestakse inimesi individualistideks, kuid see on asi, mida neile (MEILE) kõige vähem vaja on!), sotsiaalmeedias ringlevatest videotest, kus lasteaialapsed tuuakse vanadekodusse või lastakse sinna kanad..., Dalai Laama ja teiste budistide loengutest, teadlaste juttudest TEDis, oma kogemustest, rõõmust ja kurbusest ja nii edasi.

Minu meelest ei taha inimene üksi olla. Kui tahab, siis sellepärast, et alternatiiv on hullunud reaalsuskarussell, mis käib sellise hooga ringi, et väetimad peale ei saa ja millel teatavasti suunda ju nagunii polegi. Inimene tahab istuda ja rääkida teise inimesega, naeratada, võib-olla vaielda natuke, võib-olla lasta ennast veenda mingis uues idees, joonistada ja kirjutada, tikkida ja kududa, puutööd teha, saviga plätserdada, lauamängu mängida, lõigata, kleepida ja voltida, kastanimunadest loomi valmistada, nukule riideid õmmelda, mudelautodega võidu sõita, pildistada, süüa teha, hoolitseda ja lõbustada, aidata ja hoolida.

Ainult õnnelik inimene saab luua hea ühiskonna.

KITI TOIDUFBLOGI: 2

Nonii. Kolm inimest rääkis mu pehmeks, (mitte et ma niisamagi eriti kõva oleks). OKei. Täna ma reklaamin JÄLLE Kirde saia!!!! (tagumine aeg oleks neil sealt Leiburist mulle paar pätsi posti panna, khm-khm!). ((Muide, Feng Shui järgi on KIRRE õpingute, hariduse, teadmiste, professionaalse ja intellektuaalse täiustumise ning tarkuse ja elukogemuse tsoon, just sayin´) Sinna juurde ma reklaamin mingit muna. Võib-olla oli Muhe Muna või Optima Linja Säästumuna või mis iganes. Õrrekanadega sama DNAd otsida on mõttetu, loodetavasti on vähemalt mingigi sugulussuhe mingite kanadega, või noh - sulelistega. "Lindudega", see on see sõna. Siis võtke mingit tundmatut toiduõli, mille ülemus teile kunagi suvepuhkuselt Kreetalt tõi ja mis jaanuaris 2016 ära aegus, - aga sellest viimasest ei ole tõesõna vähimatki! -, ja lööge kõik pannile. Lihtne, odav, megamaitsev! Enne olge igaks juhuks umbes 6 ja pool tundi söömata ;) Või te võite süüa 1/3 toorest kapsalehte ja 2 Lockets Extra Stong pastilli + pool liitrit musta kohvi. Võib-olla töötab ka mingite teiste kombinatsioonidega, soovin teile kuhjaga katsetamislusti!

Seda et... muud praegu meelde väga ei tule, aga kaks üsna head soovitust siiski:
1) Kui teil on natuke riisi üle, siis võite selle täiesti vabalt ülessoojendatud rassolnikusse segada - midagi ei juhtu ja kõht saab rohkem täis!
2) Kui teil on natuke tatart üle, siis võite selle täiesti vabalt ülessoojendatud seljankasse segada - tulemus sama mis eelmisel :D
Või minge kordki elus hulluks ja tehke täpselt vastupidi! Oh, ja kui olete kogemata potti liiga palju vett valanud ja siis kohe hoolimatult tatra ja siis selgub, et see tatar on seal nagu linnutee muidu tühjas maailmaruumis, aga paraku planeedimaterjal on otsas (muuseas, kosmos ongi juhuslikult üsna hõredalt asustatud!), siis on selline lahendus, et haarake kapist 8-viljahelbed seemnete ja kliidega ning puistage puudujääv osa vaba käega sisse. Head isu!

1. DETSEMBRI FBLOG

  Ja ärge te arvake, et mul päkapikke ei käi! Ha!

Mul käis lausa Lemmiktütreke-Punamütsike ja kaks päkapikku olid kah igatahes kaasas :D Vanaema tänab!
*
Samas ma mõtlesin, et võib-olla ma peaks TOIDU- ja ÕLLE-, VEINI-, SIIDRI-, LIKÖÖRI-... ühesõnaga ALKOHOLIBLOGIJAKS hakkama! Ühest küljest täis kõht motiveerib üsna tugevasti! Teisest küljest tühi kõht (mis on enne ja viimasel ajal sageli) annab suurepärased eeldused: kõik on alati meeletult maitsev! Jah! Alles hiljuti mõtlesin tõsiselt Kirde saia kohta postituse teha. Et lisaks suurepärasele maitsele annab 330-grammine päts tervelt 798,6 kilokalorit! See on juba peaaegu pool ülekaalulise naisterahva soovitavast ratsioonist! Peale selle maksab üle-tee-maximas ainult 40 senti! Fazeri Kodusaia avastasin sealt kõrvalt 39 sendiga, aga no nii madalale ikka ei laskuks, eks ole... :P
Okei. Kaldusin kõrvale, võiks öelda, et pisut kirdesse. Olen oma lühikese ja kirju elu jooksul sattunud mõnedesse turu-uuringute vestlusringidesse ja - nagu tuntud pesuvahendireklaamis reipalt hõisatakse - mis ma sealt kaasa tõin? Loomulikult teadmise, et "tarbija" usaldab millegi soovitajana eelkõige teist inimest, - sõpra või tuttavat :) Vat. Siin tulen mängu mina :P Ja ma ei maksa mitte midagi peale paari näidise, vähemalt mitte enne kui lõplikult kuulsaks saan. Vähemalt 10 korda kuulsamaks kui praegu.

Kirjutamiskogemus? Hmh. Kuskil 5. või 6. klassis kirjutasime sõbraga mõlemad järjejuttu-romaani, mis võis küll suures osas koomiks olla, kuid oli sellegipoolest ülimalt populaarne! Käisime paralleelklassides, nii et konkurentsi sisuliselt polnud. Kahjuks oli olemas tsensor. Klassijuhataja korjas mu järjejutu enda kätte, kutsus lapsevanema kooli ja enam ma oma juttu ei näinud 😥 Seal võis olla liiga palju huultega riivamisi "Kadri ja Kasuema" stiilis ja kutt sai kindla peale ka lõpus surma, võib-olla näiteks rästik hammustas :PAga hiljem me kirjutasime veel, vahele enam ei jäänud. Mina sain oma Lemmiktütrekesele-Punamütsikesele isegi nime oma sõbra jututegelase järgi :)
Ma olen kirjutanud lehte, ajakirja ja raadiosse. Natukene. Kahjuks võttis mu lollakas abielu nii palju aega ja energiat ära, et loominguliseks eneseteostuseks midagi suurt järgi ei jäänud. No ikka juhtub.

Hei. Kuidagi varju jäid nüüd see superTANKER (Raspberry Sour Ale) - mmmmm! See ei ole teil mingi Saku mustikaõlu ega isegi mitte Tuborg Lime Cut, ehkki ka viimane on väga mõnus :) Tanker Pretty Hard on pretty hard - 7,0% (milline kaunis, muinasjutuline number!) ja ideaalses tasakaalus. - - - Ja Otto&Mesi kõrvitsaleib (mis on pigem keeks ning sellisena keekside kuninganna!) on miski, mida lihtsalt peab proovima. Esimesena meenub Dr. Kelso nägu Kollanokkades (Scrubs) - pistab koogitüki suhu, silmad lähevad pungi ja suu mõmiseb: "Mmmoist!"