RASKE TÖÖAASTA 2016 - bye-bye!

Minul igatahes on sellest aastast väga lihtne kokkuvõtet teha (see ei ole sugugi tavapärane) - oli raske tööaasta. Ma ei ole elu seeski nii rasket tööd teinud, pealegi veel sellise koormusega. Tööst vaba aeg on kulunud täiemahuliselt taastumisele, et jaksaks uuesti tööle minna. Alati pole õnnestunud ka, olen sel aastal tervelt 2 korda pidanud haiguslehe võtma (tavatu). Olen olukorda suhtunud fatalismiga - ju siis on karma, ju siis peangi kannatama. Suur osa mu elust on kulgenud suhteliselt suures vabaduses, eks selle eest pea maksma ka. Kas ma usun, et 2017 tuleb teistsugune? Mine tea. Füüsiline keha, aga võib-olla veelgi enam hing ja meel on nii räsitud, et kas seda täit aastat tulebki. Nii et selles mõttes võib küll tulla teistsugune. Et midagi muutuks heaks või toredaks kuidagi iseenesest? Hehee. Ega ma loll ei ole :P

54

PÜHAPÄEVA HOMMIKUL

Mulle näib, et me kõik oleme saanud "eluaegse" siin Vanglaplaneedil, ainult et selle karistuse kandmise pikkus ei ole meile teada, samas vabanemine tuleb varem või hiljem kindlasti. Seniks tagugem lusikatega oma katelokke, ihugem lusikast nuga, löögem katelokid mõlki, pekskem pihku, pekskem päid vastu trelle... Pole isegi valvurit, kellele näkku sülitada, sülitagem siis näkku sellele, kes on kongikaaslastest kõige rohkem valvuri nägu. 

Aga vahepeal tuleb öö ja oma veriseks pekstud ning paiste nutetud nägude taga näeme me unes lilli ja liblikaid. Ja võib-olla mõnikord kedagi, kelle nimi on Tõeline Armastus..

IGAVLEV LAPS ja SISEMINE KOHTUMÕISTJA

Dagni lingitud artikkel
Kubri videot jagada ei oska, aga siin on artikkel sellest

Minu kommentaarid D postituse all:

Kristin Tehvan "No one has control over the way we feel except ourselves, and far too often, we give ourselves daily beatings over decisions we’ve made or didn’t make." - Nii see ongi.

Like · Reply · 1 · 10 mins

Kristin Tehvan Selle artikli lugemisest oli jällegi kasu, sest kuigi ma hiljuti "avastasin", et "oma vaesuse jälgimine ei lase meil näha meie rikkusi" , sain ma alles siit artiklist (või sel ajahetkel) selle iva kätte, et samal kombel saab (ja tuleks!) vaadelda ka oma isiklikke väärtusi ehk isikuomadusi - mitte keskenduda pidevalt sellele, mis mus on halb ja nõrk ja valesti, vaid millised on minu tugevad küljed! M. A. Kubri jagatud videoklipp, mida ma ka oma seinale jagasin, tegi eeltöö! (Praegu saan aru.) Mul oli just selline lapsepõlv, nagu seal soovitatakse ja ühest küljest (KUI AINULT MINA SAAN HINDAJA OLLA (- AGA MIKS EI SAA SIIS???) oli see ideaalne ja üliõnnelik! Ja alles hiljem, viimaste aastate (dekaadide?) valguses olen hakanud mõtlema, et ei, kõik pidi ikka halb ja valesti olema, sest kuidas muidu sai selline outcome võimalikuks - et ma teen nüüd tööd, mida ma teen, elan elu, mida ma elan, ja tunnen end 24/7 halvasti. Siin on huvitavaid arenguvõimalusi... :P

7 AASTAT MUINASJUTTU

Ma olen nüüdseks 7 aastat üritanud elada kellegi teise elu, milles keskpunktis ei ole mitte mina, vaid mina olen olnud see tegelane, see satellit, mis pöörleb millegi muu ümber. See ei ole muidugi alates päevast nr. 1 sugugi nii selge ja ilmne olnud.

Alustasin nagu mingi näidendis, mis minu arvates oli Muinasjutt. Kõik pidi minema aina ilusamaks ja paremaks ja õnnelikumaks. Ma mängisin, et läkski. Aga dekoratsioonid ja tekstid ja teised tegelased ja muusika ja valgustus jne. - see arenes omasoodu. Minus kasvas pidevalt ärritus, et see kõik - (lavastaja nägemus?) - ei kattunud sugugi minu nägemusega. Aga ma mängisin ikka vapralt edasi, et olen Hea Nõid ja Kõik Läheb Ikkagi Hästi. Tegin klassikalist "head nägu halva mängu juurde". Naeratasin läbi pisarate, läbi solvumise, läbi raevu, läbi valu. Vaheaegadel nutsin lava taga peatäisi teemal, kuidas mind ei mõisteta. Miks kaasnäitlejad mind nii ebaõiglaselt kohtlevad? Miks lavastaja midagi ette ei võta ja neid korrale ei kutsu?! Kas ta tahabki, et ma piinleks? Ma olen ju HEA! Miks ta vägisi tahab mind HALVAKS teha?!

See siin ei ole mingi valmis lugu kahjuks, puändi ja kokkuvõttega. Ma lihtsalt istun järjekordselt vaatuste vahel ja pean aru, mis on valesti läinud. Kas ma ei olegi peategelane selles näidendis? Mida lavastaja ometigi öelda tahab selle kõigega? Kas see on lihtsalt NÄIDEND ja ma peaks vaheaegadel koju minema ja oma elu elama? Kas ma üldse olengi sobilik näitleja elukutseks? Kas see töö teeb mind õnnelikuks? Kas palk on vääriline? Kas sellel kõigel on mõtet?
Samas olen nii "sisse elanud", et mingist muust elust selle näidendi kõrval pole juttugi. On see hea? On see halb?
Või äkki polegi mingit näidendit? Ehk siis kõik on näidend ja vaheaegu pole? Või on näidend näidendis näidendist?

RAHAST TÄNA

Kommenteerisin nii:
"Naljakas, ma päris EHMATASIN seda pealkirja nähes!! :D :D :D
Sest just täna hommikul ma äkki sain pildi RAHAST, ilma et ma sellest oleks üldse mõelnud, täiesti lambist, nagu öeldakse.
Ma ei hakka praegu korrektsema sõnastamisega vaeva nägema, (kes tahab, see näeb), vaid kirjutan maha otse oma päevikust "toore" teksti:
"10:46
Mul tekkis äkki võrdpilt RAHAST kui elurõõmu, energia, blokeeringutevaba ellusuhtumise, Universumi usaldamise VÕRDKUJUST! Raha pole ju muud kui INIMENERGIA ja INIMAJA (elu+energia) EKVIVALENT ja sümbol, materialiseerunud vorm! Jah! Raha on HEA, SUUREPÄRANE, mitte halb ja räpane. "Halvaks" ja "räpaseks" võivad raha muuta ainult blokid, hirmud ja oma töö mitte-väärtustamine, mitte-nautimine! Haa!

Ja veel see, et see, et ma pole (veel!!!) keelanud endale "heade" asjade, maitsvate toitude nautimist, on just hoopistükkis see, mis mind veel "vee peal" hoiab" :O Vau!"

Viimase lausega pean silmas seda, et olen juba pikemat aega kitsikuses ja hädas, aga mõelda olen suutnud vaid sellest, kuidas ma peaksin asju oma elus veelgi PIIRAMA ja mille tegemise peaksin LÕPETAMA. See on aga just vastupidine energia! Ma nagu oleksin enda pidevalt üha rohkem kinni nöörinud ja leidnud, et tekkinud ebamugavuse vastu aitab veelgi kõvem kinninöörimine! Näib, nagu tahaksin endal ikka hinge ka kinni nöörida, sest siis pole enam üldse mingit muret maiste asjadega :P
Võib-olla on kellelgi sellest toorest, viimistlemata repliigist mingit kasu."

Marlen-Annabel Kubri "Armastuskirirahale"

HEI HOO

Mis man´d tahtsingi...

Täna tuli meelde (äkki, jälle), et mul on ju blog.
FB (Facebook) ei ole hea koht isiklike pärisasjade ehk subjektiivse pärisomaelureportaažide avaldamiseks. Nagu on teada, 99% "sõpradest" ei loe ega hooli, mingi väike protsent loeb ja mõistab või mõistab hukka (enamasti vaikides, õnneks), aga juhtuda võib ka, et kaotad pärissõbra. Samas - mis mõttes "kaotad"?
See on nagu kunagi Ken´iga - ma kirjutasin talle inglise keeles, et olen kaotanud palju juukseid ja tema vastu, et kuhu sa nad siis kaotasid, bussi või? :P

Ei ole nii, et kaotasin sõbra. Ma teadsin selle aja peale küll, et me enam mingid sõbrad pole muu kui nime poolest. Aga ikka võib ju (selles vanuses?) etendada illusiooniteatrit, et "oleme ikka sõbrad edasi". Kuni ühel hetkel "sõber" saadab kogemata teisele "sõbrale" mõeldud mürgise repliigi sinu südantlõhestava halinaloo kommentaariks kogemata sulle. Kuidas saaks pärast seda enam nägu teha? Millist nägu?

Nüüd enam probleemi pole ja kaotada pole ka enam midagi, aga ju ma sain ikka nii haiget, et nagu loom või lapsuke, kes on katkisest juhtmest elektrilöögi saanud - rohkem sinna ligi enam minna ei taha. Igaks juhuks. Lihtsalt, valu on valu ja ei meeldi kellelegi.

Siin on koht, kuhu võib kirjutada, ilmselt ei loe seda enam keegi ja kui keegi loebki, siis loodan, et ta ei kommenteeri.

Aga sissejuhatus on liiga pikaks veninud, eks ole. Ma ei tea, miks ma alailma tunnen suurt tarvidust kõike seletada, õigustada ja põhjendada stiilis "Kõigepealt sadas vihma...". See on minu blogi ja ma võin teha mis tahan. Ma võin ka oma FBs teha, mis tahan. Ja ma võin üleüldse teha, mis tahan. Või kas võin? No võin tegelikult. Ainult et...

Ega kõike ikka ei saa ka (vist). Näiteks lennata.  Seda ikka tõesti ju ei saa. Ma pean silmas ilma abivahenditeta.

Tegelikult ma tahtsin siia kirjutada oma tervislikust seisundist. Et sellega on nüüd kuidagi kööga. "Kööga" on hea sõna, mis ei tähendasuurt midagi. Nagu "kaputt" või midagi taolist varjund on tal. Ja seega seeei ole õige. Mul on lihtsalt tunne, et mingi "tase" on muutunud ja ... novot, ma tegelikult ei JULGEGI asjadest kirjutada ju. Lihtsalt sitt on olla.

Ja ma mõtlesin täna Maximast koju tulles, et 2002 - 2010 oleks mind veel saanud "ära päästa". Nagu"rescue dog" või midagi. Minust oleks ilmselt suurepärane. äärmiselt tänulik ja lojaalne kodukoer saanud. Või, noh, nii ma mõtlen praegu. Aga tegelikult juba 2010 oli minus ilmselt ärganud ka vastikuid hammustamisinstinkte. 2013 hüljati mind lõplikult, aga seda mitte esimest korda elus. Kui kaua võib üks koer hülgamisi kannatada jäädes ikkagi veel potsentsiaalselt lojaalseks kaunishingeks? Ei tea.

Mul on tunne, et sellest peale (2013 august) hakkasin ma tõeliselt alla käima. Kas ma nüüd olen all? Kes teab. Selle kohta võib tõese vastuse anda ainult tagasivaates.

Asjad pole head. Mul on tunne, et olen põrunud absoluutselt kõiges, mida elu on võtnud mulle ette sööta. Kui ma oleksin ise eksamikomisjonis ja sealjuures aus hindaja, siis ma ei ole kindel, et ma paneksin eksamineeritavale "rahuldava" ja lubaksin ta edasi...
Muide, võimalik, et sa peadki ennast ise hindama. Pärast, hiljem, millalgi. Või kuskil, sest aega tõenäoliselt pole ja ajamäärused kaotavad mõtte. Tõenäoliselt? Pole siin mingit tõenäolisust. Lihtsalt teadmatus ja algeline fantaasia.

Nii et see, millest ma tegelikult kirjutama hakkasin, libises kuhugi ära ja ma kaotasin selle. Olgu peale. Põhiline,
et suudaksin meeles pidada, et mul on siin see koht, kuhu kirjutada, kasvõi igapäevaselt. Päevikusse pastakaga, käsitsi, enam tõesti ei viitsi, nii kohmakas ja käekiri on muutunud mitte lihtsalt loetamatuks, vaid olematuks. Lihtsalt käsi teeb mingeid suvalisi jõnkse ja lookeid ja jätab pealegi enamuse tähti vahele. Vahetult peale kirjutamist KA ei saa ühestki sõnast aru :P

(Samas ostsin täna endale VEEL viis  60-lehelist kaustikut ja esimest korda elus tabasin end mõttelt, et kas ma ikka jõuan need kõik täis ka kirjutada?... S.t. mul on ka enne juba vähemalt kümmenkond kaustikut ja 60-leheline võib võtta oma pool aastat)

Oh well.
Üleval on farmi pilt. Happy Acres. Mäng, mida ma mängin Po Si Tiivse konto all juba... no ma ei mäleta, kui kaua. Eelmise aasta oktoobrist? See on natuke nagu Paradiis. Kui see ka ei ole, siis ma ei tea, mis on.