7 AASTAT MUINASJUTTU

Ma olen nüüdseks 7 aastat üritanud elada kellegi teise elu, milles keskpunktis ei ole mitte mina, vaid mina olen olnud see tegelane, see satellit, mis pöörleb millegi muu ümber. See ei ole muidugi alates päevast nr. 1 sugugi nii selge ja ilmne olnud.

Alustasin nagu mingi näidendis, mis minu arvates oli Muinasjutt. Kõik pidi minema aina ilusamaks ja paremaks ja õnnelikumaks. Ma mängisin, et läkski. Aga dekoratsioonid ja tekstid ja teised tegelased ja muusika ja valgustus jne. - see arenes omasoodu. Minus kasvas pidevalt ärritus, et see kõik - (lavastaja nägemus?) - ei kattunud sugugi minu nägemusega. Aga ma mängisin ikka vapralt edasi, et olen Hea Nõid ja Kõik Läheb Ikkagi Hästi. Tegin klassikalist "head nägu halva mängu juurde". Naeratasin läbi pisarate, läbi solvumise, läbi raevu, läbi valu. Vaheaegadel nutsin lava taga peatäisi teemal, kuidas mind ei mõisteta. Miks kaasnäitlejad mind nii ebaõiglaselt kohtlevad? Miks lavastaja midagi ette ei võta ja neid korrale ei kutsu?! Kas ta tahabki, et ma piinleks? Ma olen ju HEA! Miks ta vägisi tahab mind HALVAKS teha?!

See siin ei ole mingi valmis lugu kahjuks, puändi ja kokkuvõttega. Ma lihtsalt istun järjekordselt vaatuste vahel ja pean aru, mis on valesti läinud. Kas ma ei olegi peategelane selles näidendis? Mida lavastaja ometigi öelda tahab selle kõigega? Kas see on lihtsalt NÄIDEND ja ma peaks vaheaegadel koju minema ja oma elu elama? Kas ma üldse olengi sobilik näitleja elukutseks? Kas see töö teeb mind õnnelikuks? Kas palk on vääriline? Kas sellel kõigel on mõtet?
Samas olen nii "sisse elanud", et mingist muust elust selle näidendi kõrval pole juttugi. On see hea? On see halb?
Või äkki polegi mingit näidendit? Ehk siis kõik on näidend ja vaheaegu pole? Või on näidend näidendis näidendist?