CAPE MADNESS

Ahsoo, ja ma panin siia küljele oma blogi listi selle blogijupatsi aadressi, mida ma vahepeal äärmiselt põgusalt pidasin. Ma kipun seda muidu ära unustama. A nimi on hea!

Seal on selline pilt:

Viimane kirjutis ei tundu isegi minu oma olevat. 

NIISAMA. KOKKUVÕTE: 57. AASTAT MÕTTETUT ELU

/tahaks, et see pilt oleks lõpus, aga ei oska enam panna/

Ma siin nüüd juba pikalt istun ja mõtlen omaenda isiku ja oma elu üle järele ja tagasi ja see on nagu sibula koorimine - kiht kihi järel tuleb maha ja nutma ajab. Piinlik on. See on niiväga imelik, kuidas sa võid elada ja elada kümneid aastaid ja mitte näha, mis tegelikult toimub! Küllap muidugi on targemaid ja teadlikumaid inimesi kui mina, nii et sellised ootamatud üllatused ei saa osaks mitte igaühele, see on tore, see annab lootust! Võib-olla saab kunagi ka minu üks elu olema selline selge ja mõtestatud! Võib-olla algab sealt lausa eesmärgistatud elude ahel!?
*
Mida head või kasulikku ma oma eluga teinud olen? Hehee. Sünnitanud kaks last ja nad enam-vähem normaalseteks kasvatanud või kasvada lasknud. Väike lootus on, et nad saavad paremini hakkama kui mina. Et siis ikkagi progress. Kuid kas inimeste juurdetootmine meie ülerahvastatud planeedile on ikka tegelikult heategu? Ei ole! 
Nii et jah. "Istuge, Kasu, 2, aga mulle meeldib, kuidas te mõtlete!"...... /klassijuhataja ja matemaatikaõps/

(FBs eile õhtul, 29.04.2019)
Eile, muide, esimest korda elus avastasin veel ühe huvitava asjaolu. Nimelt kõigepealt mõtlesin, et näe. mu poeg ostis meile selle suure uhke diivani ja mina lamasklen seda igapäevaselt vormist välja, ikka oma 15 tundi järjest iga päev. Tema ise ei kasutagi seda enam. Aga mida mina ise olen ostnud? Midagi suurt ja kasulikku? Lõpuks ähmaselt meenus, et vist siis, kui Kodu-Anttila kataloog Eestisse jõudis ja sealt sai järelmaksuga osta, ostsingi vist tütrele uue kušeti! Eelmine oli minu enda kušett lapsena olnud ja seal oli viimased aastad maganud ja surnud minu vanaema... Kus tehti ikka asju vanasti eh?! Ja siis millalgi Loitsu aegade lõpus ostsin mingi suure preemia eest endale jalgratta! Ja veel mingi jõulupreemia eest akvaariumi. Ja vist ongi kõik!
Raske kujutleda kohe! Mõned inimesed ostavad kortereid, maju ja autosid! :D :D :D Aga mina olen kogu oma elu elanud teiste asjadest, nagu mingi termiit. Vanavanemate eestiaegne mööbel - enamasti niivõrd hea kraam, et hiljem sai iga tüki veel eraldi kõva raha eest maha müüa! Maja, mille pärisin ja ka lõpuks maha müüsin... Selle raha eest sai juba kortereid, mööblit, elektripliite, pesumasinaid, külmkappe ja diivaneid... :P Aga mina ise ei panustanud midagi. Tunnen ennast nagu mingi terminaator. Keegi, kes sünnib rikkusse ja teeb sellest vaesuse. Kuid seegi on vist läbi ajaloo alati inimeste tüüpiline joon olnud. Üks põlvkond loob rikkuse, teine säilitab selle ja kolmas laristab maha. Siis jälle otsast peale. Oh well. Ma võin ikka lõputult vinguda selle hävitustöö juures...

(FBs täna, kommentaariks eelmisele)

Oh, muide! - PALJU ÕNNE MULLE! Haha. Mul on täna sünnipäev ja puha.

me, me, me, my, my, my

Minu meelest on väga tore, kui saab aega elu peale tagasi vaadata. Näiteks nendel inimestel, kes ootamatult surma saavad, nii palju ei vea. (Võib ka muidugi täiesti teistpidi vaadata.)

Ma olen nüüd omajagu aega tagasi vaadanud ja üha lühemaks muutub kirjeldus.
Ma sündisin raske karmaga. Sündisin reetmisse ja valesse. Mu bioloogiline ema reetis mind ja teine ema, kes mu endale võttis, valetas mulle, mis on tegelikult lihtsalt üks teine viis kedagi reeta.  50 aastat elasin vales, kõlab nagu muinasjutt. Mõtlesin kogu selle aja, et mis kurat mul viga on. Minu käsutuses olevad andmed viitasid, et viga on minus. Ma võtsin oma kuradima vales elatud elu vägagi tõsiselt.

Nüüd olen seitse aastat elanud tões. Ma usun, et seitse aastat on vähe viiekümnega võrreldes. Ma olen hullemini segaduses kui kunagi varem. Aga vähemalt on kõik tõsi, see on kergendus.

P.S. Eriline pidupäev saabub siis, kui ma suudan kõik selle enam-vähem ühte lausesse kokku võtta. Koos ideega.