Täna on mind see kooliteema eriti vaevanud. Kool ja niinimetatud üldharidus ja üldse haridus kui niisugune on minu teravad karid olnud eluaeg, aga kui keegi väga lähedane taas otseselt asjaga seotud (loe "sita sisse astunud", kohustuslikult), siis on eriti raske.
Minu meelest peaks lastele kõigepealt õpetatama, misasi on inimene. Keha ja vaimu. Et laps saaks aru, kes ta on, mida ta on tegema tulnud, millised on tema omadused, eripärad, võimed ja huvid. Siis mängud - kõik tavalisemad elusituatsioonid (poeskäik, kodu- ja pereelu, arstilkäik, matkamine, mis iganes), millega annab ilusasti seostada pea kõikvõimalikud "õppeained" nagu keeled, matemaatika, füüsika, keemia jne. Siis probleemide lahendamised ja loomingulisus. Nii peaks kestma vähemalt 14-nda eluaasta lõpuni. Siis suhted, teised inimesed, maailm.
Minu meelest peaks lastele kõigepealt õpetatama, misasi on inimene. Keha ja vaimu. Et laps saaks aru, kes ta on, mida ta on tegema tulnud, millised on tema omadused, eripärad, võimed ja huvid. Siis mängud - kõik tavalisemad elusituatsioonid (poeskäik, kodu- ja pereelu, arstilkäik, matkamine, mis iganes), millega annab ilusasti seostada pea kõikvõimalikud "õppeained" nagu keeled, matemaatika, füüsika, keemia jne. Siis probleemide lahendamised ja loomingulisus. Nii peaks kestma vähemalt 14-nda eluaasta lõpuni. Siis suhted, teised inimesed, maailm.
Mina mäletan miskipärast eriti elavalt mingit majandusgeograafia õpiku lehekülge, kust ma üritasin pähe õppida, kui mitu tonni kivisütt või maagaasi või midaiganes mingi Uganda või Argentiina või keegi toodab kuskil. Võimalik, et see on mul sellepärast nii hästi meeles, et see tundus mulle kõige mõttetum jama üldse. Aga nii kestis see terve aasta, oligi ainult mingi majandusgeograafia. Mida see mulle ütles? Mida ma sellest mäletan? Klass võis olla umbes 4. - 7.
Füüsikast ja keemiast mäletan, et esimene tund tundus hullupööra huvitav ja paljutõotav. Aga siis pööras peaaegu kohe ära. Algas mingi totter arvutamine, millest ma nagunii midagi aru ei saanud...
Füüsikast ja keemiast mäletan, et esimene tund tundus hullupööra huvitav ja paljutõotav. Aga siis pööras peaaegu kohe ära. Algas mingi totter arvutamine, millest ma nagunii midagi aru ei saanud...
Hilisemas elus? Minu põhiprobleem on selline - kes ma olen, milline ma olen ja mis mõte sellel kõigel on.
Aeg-ajalt loen mingeid "edulugusid" ja ei saa aru, kus see "edu" seal on. Olen siiski ka aru saanud, et on mõningaid inimesi, kes elavad mõtestatud elu. Et elu võib tõesti tore olla, isegi ilus. Aga ma ei tea, kuidas need inimesed on selliseks saanud.
Aeg-ajalt loen mingeid "edulugusid" ja ei saa aru, kus see "edu" seal on. Olen siiski ka aru saanud, et on mõningaid inimesi, kes elavad mõtestatud elu. Et elu võib tõesti tore olla, isegi ilus. Aga ma ei tea, kuidas need inimesed on selliseks saanud.
Hirmsasti tahaks oma lastelastele rääkida, mis on elus oluline ja kuidas tuleks sellesse kõigesse suhtuda. Et mitte nii palju haiget saada. Aga ma ei tea seda. Peale selle ei suuda ma iial võistelda koolisüsteemi, meedia ja ühiskonnaga, mis kõik räägivad lapsele hoopis teisi asju. Lootusetuse tunne on. Et nad lähevad kohustuslikus korras nagu kuskile džunglisse sõtta ja mina ei saa midagi teha. Nad peavad minema.
