16. AUGUST

Võiks arvata, et ühe töötunni lisamine ja 5+2, 5+2 graafiku muutmine kaheks nädalaks 3+2, 3+1, 3+2 ks on väike asi. Esialgu arvasin ka mina nii, et OK siis, frustreeriv on, aga elame üle. Kuid võta näpust. Kaameli selgroog pidi murtama kah sulekese tõttu...

Eile oli umbes 16 - 22 vahel enam-vähem lakkamatu järjekord, mitu korda neelasin pisaraid, ei saanud normaalse häälega summasidki öeldud... Kl. 20sest lõunast kavatsesin ära põgeneda, ümber pani mõtlema ainult see, et kui ma kassa sinnapaika jätan ja ise ülelugemise juures ei viibi, siis keeratakse mulle pärast jumal teab milline puudujääk kaela, kasvõi juba kättemaksuks, ega maksa siis lõpparvetki... Peale 22 muutus tempo enam-vähem inimlikuks, kuid minu jaoks oli juba hilja.

Pikkadest järjekordadest hoolimata seisis meie staarkassapidaja praktiliselt päev otsa uue õpilase kõrval. Ma ei ole midagi sellist enne näinud. Kui mingil hetkel imestust avaldasin, teatas staarkassapidaja, et "see ei ole LIHTSALT mingi renditööline, TEMA TAHAB MEILE PÄRISEKS TULLA!"... Vau. No tõesti VAU. Ka mina läksin "päriseks". Ka mind "õpetati" ca pool tundi ja visati siis vette. Uju või upu. Õpi oma vigadest. Tunne ennast nii sitasti kui üldse võimalik ja kasvõi kuude viisi, enne kui asjad hakkavad sulle selgeks saama. Mine ära, kui ei meeldi. Selline õppemetoodika kehtis minu meelest kõigi puhul, siiani. Aga nüüd äkki nii. Olin surmani solvunud. Mind ei peetud piisavalt väärtuslikuks, et minusse kellegi aega investeerida.

Mitmed ilmselt mäletavad, et millalgi juunis andsin lahkumisavalduse. Siis tuli äkki idee paluda võimalust töötada valge inimese E-R 9-tunnise graafikuga. Oldi nõus. Hommikupoolset vahetust ei saanud, see on luksus, aga sain lubaduse, et vähemalt õhtune 14:20 kuni 23:20 muutub rutiinseks. Juulis nii oligi. Siis 2 nädalat puhkust (juuli lõpp, augusti algus), peale puhkust veel 1 normaalne nädal ja siis see. Ja näib, et see murrab minu selgroo.

Kindlasti on palju inimesi, kes ei saa üldse aru, mida ma ohin ja vingun kogu aeg. Milles probleem. Ma ei tea, võib-olla need inimesed on terved, kehalt ja vaimult. Mina ei ole. Võib-olla ma olen hulluks läinud. Hullud tavaliselt ise ei tea.

Täna ma igatahes tööle ei läinud. Eile küsisin igaks juhuks Artjomilt, kas ta on täna ka, ei pidanud olema. Temale ei oleks tahtnud lisapingeid valmistada, ta on tõesti kena inimene. Täna pidid olema 2 sellist inimest, kellel on minust täiesti suva ja ka minul on neist täiesti suva. Ma ei kavatse hakata näiteks neli tundi järjest pingest pisaraid neelama. Arsti juurde ma ka ei jaksa minna. Ei jaksa mõelda ka enam, et mis edasi ja kuidas. Asju, mis vajaksid mu elus muutmist või parandamist, on nii palju, - praktiliselt kõik -, et ma ei jaksa selle kõigega tegeleda.

Sellisel kohal öeldakse tavaliselt - just breathe.
Aga kui kaua? Ühel hetkel on ikkagi vaja süüa ja kommunaale maksta ja tööle minna ja...
Lahendusi ei ole. Õigemini nad on kindlasti olemas, aga just nagu matemaatikas - sul pole õrna aimugi, kuidas nendeni jõuda.