Eile, nagu üldiselt kogu viimase aasta jooksul, mõtlesin taaskord SÕPRUSEST.
Võimalik, et olen sellest ka vahepealsel ajal kirjutanud, minu mälu on täis ja välist kõvaketast pole jne. Olgu peale.
Arvan, et leidsin sõpruse jaoks suht OK definitsiooni: sõber on see, kes sind väga hästi tunneb ja kellele sa sellegipoolest (väga) meeldid, ja vice versa. Eriti harukordseks teeb asja see "vice versa" osa. Kindlasti kohtame elus päris palju inimesi, kes meeldivad väga meile, aga meie neile mitte nii eriti, ja jällegi - vice versa. Nii nagu sugudevahelises armastuseski - tunne peab olema vastastikune.
Lapsepõlves võib iga mängukaaslane "sõber" olla, kasvõi üheks päevaks. Laps ei saa sõpru otsida ega leida, tema valikud on piiratud paikadega, kus ta elab ja liigub. Oma lapselapsi ja nende "sõpru" jälgides olen märganud, et vastastikune keemia puudumine või suisa antipaatia eksisteerivad siiski ka selles väikeses ringis. Aga laps ei saa minna mitte kuskile omal käel, et seda õiget inimest otsida. Lapsepõlvesõbra leidmine on nagu lotovõit. Lapsepõlvesõber õpib sind tundma ilma maskita ja saab ka jälgida maski(de) kujunemist. Kui sõprus (meeldimine) sellele vastu peab, siis on see suur vedamine.
Edasi tuleb noorpõlvesõprus. Noore inimese liikumis- ja tegutsemisvabadus kasvab plahvatuslikult. Noor inimene ei tea ise ka, millist maski ta kannab või kas üldse, kõik on läbisegi. Ühe lapsepõlvesõbra kõrvale või ka asemele võib tekkida 30 uut sõpra. Või ka 50 või 100, vahet pole. Käib suhtlemise õppimise intensiivkursus. Mõned jäävad "sõelale", suur osa ilmselt mitte. Tolle müstilise täiskasvanuks saamisega on liikumis- ja tegutsemisvabadus taas piiratud ning sellega seoses ka sõprade leidmise/säilitamise võimalused. Sõbraks võib parema puudumisel saada keegi hobi- või töökaaslane. Või ka mitu, kui õnne on. Mask(id) on suhteliselt valmis ja kasutuskõlblikud ja seda (neid) ei võeta enam meelsasti eest ära. Sest nii võib ka need olemasolevad sõbrad äkki ära peletada, mine sa tea...
Küpse inimese (vana inimese) suhe sõprusesse on, või peaks olema, (või ka ei peaks olema), muutunud. Minu jaoks on muutunud. Nüüd nimetan ma sõbraks inimest, keda ma hästi tunnen ja kes mulle sellegipoolest meeldib, ja vice versa. Häda on vaid selles, et nüüdseks on maskid muutunud päris nägudega äravahetamiseni sarnaseks ja need tihtipeale ei tulegi enam ära. Nii et sa ei saa otsustada, kas sa ikka tunned seda inimest ja kas ta sulle sellegipoolest meeldib. Ja vice versa.
Nii ma siis olengi otsustanud öelda, et mul ei ole mitte ühtegi sõpra (kui minu kaks lapselast välja arvata
) ja ma palun mitte võtta seda isiklikult, kui kellelgi peaks selline kihk tekkima. Kui Universum annab, siis on veel lootust, lootust on alati. Tõenäosust pigem ei ole 
Võimalik, et olen sellest ka vahepealsel ajal kirjutanud, minu mälu on täis ja välist kõvaketast pole jne. Olgu peale.
Arvan, et leidsin sõpruse jaoks suht OK definitsiooni: sõber on see, kes sind väga hästi tunneb ja kellele sa sellegipoolest (väga) meeldid, ja vice versa. Eriti harukordseks teeb asja see "vice versa" osa. Kindlasti kohtame elus päris palju inimesi, kes meeldivad väga meile, aga meie neile mitte nii eriti, ja jällegi - vice versa. Nii nagu sugudevahelises armastuseski - tunne peab olema vastastikune.
Lapsepõlves võib iga mängukaaslane "sõber" olla, kasvõi üheks päevaks. Laps ei saa sõpru otsida ega leida, tema valikud on piiratud paikadega, kus ta elab ja liigub. Oma lapselapsi ja nende "sõpru" jälgides olen märganud, et vastastikune keemia puudumine või suisa antipaatia eksisteerivad siiski ka selles väikeses ringis. Aga laps ei saa minna mitte kuskile omal käel, et seda õiget inimest otsida. Lapsepõlvesõbra leidmine on nagu lotovõit. Lapsepõlvesõber õpib sind tundma ilma maskita ja saab ka jälgida maski(de) kujunemist. Kui sõprus (meeldimine) sellele vastu peab, siis on see suur vedamine.
Edasi tuleb noorpõlvesõprus. Noore inimese liikumis- ja tegutsemisvabadus kasvab plahvatuslikult. Noor inimene ei tea ise ka, millist maski ta kannab või kas üldse, kõik on läbisegi. Ühe lapsepõlvesõbra kõrvale või ka asemele võib tekkida 30 uut sõpra. Või ka 50 või 100, vahet pole. Käib suhtlemise õppimise intensiivkursus. Mõned jäävad "sõelale", suur osa ilmselt mitte. Tolle müstilise täiskasvanuks saamisega on liikumis- ja tegutsemisvabadus taas piiratud ning sellega seoses ka sõprade leidmise/säilitamise võimalused. Sõbraks võib parema puudumisel saada keegi hobi- või töökaaslane. Või ka mitu, kui õnne on. Mask(id) on suhteliselt valmis ja kasutuskõlblikud ja seda (neid) ei võeta enam meelsasti eest ära. Sest nii võib ka need olemasolevad sõbrad äkki ära peletada, mine sa tea...
Küpse inimese (vana inimese) suhe sõprusesse on, või peaks olema, (või ka ei peaks olema), muutunud. Minu jaoks on muutunud. Nüüd nimetan ma sõbraks inimest, keda ma hästi tunnen ja kes mulle sellegipoolest meeldib, ja vice versa. Häda on vaid selles, et nüüdseks on maskid muutunud päris nägudega äravahetamiseni sarnaseks ja need tihtipeale ei tulegi enam ära. Nii et sa ei saa otsustada, kas sa ikka tunned seda inimest ja kas ta sulle sellegipoolest meeldib. Ja vice versa.
Nii ma siis olengi otsustanud öelda, et mul ei ole mitte ühtegi sõpra (kui minu kaks lapselast välja arvata
) ja ma palun mitte võtta seda isiklikult, kui kellelgi peaks selline kihk tekkima. Kui Universum annab, siis on veel lootust, lootust on alati. Tõenäosust pigem ei ole 
No comments:
Post a Comment