CHEAP ME

 

Ma olen nii cheap! Hiljuti ostsin küll uue tinteka, kuid ei raatsi seda kasutada ja samamoodi paberiga - sirgeldan poetšekkide tagaküljele, need jäävad ilmselgelt liiga väikeseks ja tekstuur on ka kuidugi jama...

Ja ARU MA EI SAA(!!!!!) MIKS ma nii cheap olen! Olen kasvanud külluses, ausalt! Sealt küll sukeldunud vabatahtlikult suhtelisse viletsusse, aga see sai ju ka läbi... Ma ei tea, mis see minus on, mis mitte ei sunni mind äärmiselt kokku hoidma, vaid ärgitab suisa aruladegaks kvalifitseeruvale säästmisele. Näiteks kasutan ma paljude jaoks ilmselt ühekordsest pabertaskurätikut mitmeid päevi.
Vahel ma mõtlen, et see on mingi eelmise elu kogemus. Nagu ma oleks Leningradi blokaadis nälga surnud või midagi...

Vahel jälle tundub, et ühe elu olen kaotanud kiskja küünte ja hammaste läbi, võib-olla olin ise näiteks kits.

Mul on vaja sketchbooki. Kust saab sketchbooke?

* * *

Värvipildi ideekavand, mis ei teostunud kunagi. Muga on sageli nii - mõtlen/kujutlen (ma ei tea siiani, kumba ma teen) asjad läbi ja sellega ongi "tehtud" ning ei kirjuta ega joonista ega tee muud midagi. Suures plaanis ma niimoodi oma elu elangi.

KUNSTITERAAPIA

 Valmis. Või no peaaegu. Ma ei oska ega viitsi värvipliiatsitega üldse. 
D ütles: Nagu väike sina.
Ja ma tahtsingi joonistada mingit emotsiooni, mis mul lapsena oli või ma arvan, et võis olla (mälu ei saa usaldada tegelikult).
Ma ei tahtnud ka üldse joonistada koera, aga see oli lihtalt vajalik. Mu meelest on laps (inimene) pildil väga suletud, sest ta ei usalda kedagi ega midagi. Peale koera. Ma tahtin väga koera.

Värvid ei ole päris õiged. Kahetsen, et kasutasin nii palju sooje punaseid ja kollaseid, need ei sobi sinna. Võib-olla see on lihtalt ilustamisvajadus. Nina on taaskord liiga pikk, mõtlen, et võib-olla see sümboliseerib suurt ego. Lõug on väike ja suu samuti - vb sest ma ei väljenda ennast. Silmad liiga suured ja kõrgel ja peene joonega kulmud - tundlik jälgimine, hirm. Ma ei tea.. Eks see ole üks lugu, nagu inimesed neid ikka valmis treivad.