Ma arvan, et võtan kohe arvutiseinalt esimese ettejuhtuva pildi siia juurde, sest suva, noh.
Ma ei tea, mis sai minu mõttest kirjutada miskit jama igapäevablogi siia, teha seda siis iga jumala päev, eks ole. Ma arvan, et idee võis olla inimkommunikatsiooni puudumise korvamises. Aga nagu ikka asjad minu puhul käivad - see jäi soiku.
Mida rohkem mul kirjutada oleks, seda vähem ma kirjutada tahan. See on alati nii olnud, vähemalt täiskasvanuelus, teises elus peale lapsi ja niinimetatud pereelu. Või mis iganes eksperiment see oli. Aga lapsed muidugi olid päriselt ja ausalt ja kogu aeg ning energia kulus päriselu elamise peale, kui tobe või kasutu see siis ka olnuks. (Ja ta ikka oli.)
Ma peaksin end sittakanti kokku võtma, et mingitki kirjutamisharjumust taastekitada. Ma ei usu eriti, et see küünlaid vääriks, kuid pingutused iseenesest kipuvad siin elueksperimendis pigem end ära tasuma, ehhki hoopis teisel viisil, kui algul loota oli. Oi, mulle tegelikult meeldib ilgelt kohevat sõnavahtu üles kloppida ja iva selle sisse lahustumiseni ära peita. See on päriselt nagu münt männimetsas. On midagi ja ei ole midagi.
Niisiis lubatud suvaline pilt (olen ise ka nii põnevil, et mis seal parajasti on):
Selline D tehtud ja saadetud pilt. Nii kahju, et D teeb enamasti väga halbu pilte. Inimene poleks nagu kunagi kunstikoolis käinud (see peaks iseenesest ju ometi midagi muutma). Ma ei ütle seda pahatahtlikkusest. Aga ei saa ju varjata, on nagu on. D jaoks on elus tähtsad hoopis, hoopis teised asjad kui fotod. Küllap nii ongi hea ja õige.
No comments:
Post a Comment