OHTLIK EKSPERIMENT

Eile kloppisin oma toa vaipa. Asetasin selle pärast põrandale kuidagi valesti. Põrandapind on väike ja vaip ka väike ehk peaaegu sama suur. Seega ei saanud ma täna hommikul kaalu tema "õigele" kohale asetada. Et kus ta tasakaalus on (meil on põrandad umbes sama tasased kui meri). Niisiis asestasin selle kuidagi valesti ja sain displeile numbrid, mis minu arvates ei saanud õiged olla. Kuigi ma muidu kogu aeg kahtlen, kas mu kaal üldse on võimeline õigesti kaaluma. Aga, noh, igal hommikul on ikka olnud 55,1, mingil ajal ka 55,3 või 55,6 jne., nii et uskusin seda pigem ikkagi funktsioneerivat. (Mitte et minu peegelpilt, tunnetus ja kaalunumber kuidagi loogiliselt kokku käiks.)

Täna siis lippasin pabinas mööda maja ringi otsides üha uusi ja uusi tasapindu erinevates ruumides, lõpuks kaalusin veel vana kaaluga üle. Oma tavalise kaaluga sain kõige sagedamini tulemuseks 54,3 ja vana kaaluga 53,9. Ma tean, et jätsin eile "normist" peaaegu 200 kcal söömata (ka SEE oli eksperiment!), aga langus tundus siiski ebanormaalne ja põhjendamatu. Kuna ma olen erakordselt pühhosomaatiline tüüp, siis tundsin ennast ka sündmusele vastavalt "nõrgalt" vähemalt 20 minutit. Siis teadvustasin, et tõenäoliselt sisendan endale ise, et mul kuidagi teistmoodi olla on, siis läkski üle. Oli igati normaalne. 

Samas leidsin, et nüüd on võb-olla õige aeg viia läbi uus eksperiment. F-i sahtlis vedeleb juba suvest saadik pooeledi söödud pakk kaeraküpsiseid, mida ma kunagi armastanud pole. Paistab, et F-ile ka ei maitse. Kuupäev hakkab kohe-kohe kukkuma (mitte et see miidagi tähendaks, aga on mingi argument siiski). Tekstisin F-ile Soome, et kas võin neid süüa. Muidugi võisin. No ja sõingi! 94g. 100g kaloraaž on 504, kujutlege vaid! Tavaliselt ma sihukest sitta küll ei söö.

Miks on eksperiment ohtlik? No ikka seepärast, et ma lakkamatult kardan ree pealt maha kukkuda. See sügis on mulle kujukalt näidanud, et taoliste jahu-suhkur-rasv käkkide endasse sisse laskmine on äärmiselt riskantne. No mulle vähemalt. Võib-olla on inimesi, kes söövadki läbi elu mingi hetkel tüki torti või kaks kommi või ühe küpsise, aga mina suudan selliste inimeste olemasolu uskuda sama palju, kui ma usun jõuluvana eksistentsi. Sita söömine (minu juhtumil) viib üsna paratamatult järgmise sitasöömiseni ja kui õnnestub mingil hetkel lõpetada, siis tuleb tükk aega (vähemalt nädal, kaks, kolm) taluda cravinguid. Nii et risk on reaalne. Õnneks siiski käib hetkel poes F, see annab võimaluse nimekirja toel piirduda normaalse toiduga. 

Miks ma suskasin siia kaks viimast pilti (ja ei suutnud formattimise tõttu susata kolmandat) - sest need kuuluvad ka otsapidi tänasesse päeva. Carmen Elizabethi kommentaarepidi FBs. Esimene on mu praegune päevik ja teine on üks väga veider pilt, mille joonistasin juba 14.11. ja nüüd mõtlesin proovida värvida. See peab olema naivism ja väljendab tegelikult nagu ikka mingit tunnet. Mis mul võis või võis ka mitte lapsena olla. Ma arvan, et see on tegelikult konstruktsioon jne. Aga olgu peale.