Sabiani sümbol tänaseks.Pilt tuli viletsalt udune, aga ei viitsi uut ka teha. Nagunii toodan jõudsalt digiprügi iga päev, tonnide viisi CO2-e.
*
Aga tuli meelde, et just paar päeva tagasi, kui mõtlesin "vana" enda peale (kooliaeg, abieluaeg, nooreemaaeg jne.), siis oli võimatu end ära tunda, kujutleda end sellesama inimese sisse, keda mäletan (ähmaselt nagu seda piltigi). Nagu mingi teine liik lausa!
Mõtlen, et peaksin putukate arengutsükleid uurima. Nii teengi, kui aega saan.
*
Aga täna on tõesti otsekui uus aeg hakanud. Võimatu on orienteeruda. Nagu mängiks pimesikku ja mind keerutataks toas ringi, side silmadel. Ähmaselt (taaskord!) saab piiluda aeg-ajalt, kuid on võimatu öelda, kas olen näoga itta või läände, ei tunne ühtegi kohta ära... Kas siis kuskilt valgust ei paista ometigi?
Lumi- ja märtsikellukesed ümber maja näevad väsinud välja - hallid, kuivad, tuimad, tülpinud. Kogu õhk on tuimalt külm ja tolmune. Õhtustes uudistes öeldi, et õietolm on nüüd õhus Uus õietolm paistab olema sama hall kui tavaline tolm.
Inimese küündimatus masendab endiselt.
Majahoidja on kriipinud oma valusa raske rehaga taimehakatisi katki ja hooletu jalaga neile peale astunud. Iga viimane kui vana leheräbal on põõsaste alt ära kraabitud. Viimastel päevadel oli siin näha musträstast, kes usinasti ja lootusrikkalt põõsaste all neid lehti pööras ja suupistet otsis, tema on nüüd muidugi läinud. Varesed üritavad pesa parandada, aeg on sealmaal, aga maja ümbert ei leia ühtegi oksaraagu. Kangutavad puude küljest oma keha raskusena kasutades. Päike ei paista. Kolm kraadi sooja. Soe on tinglik sõna.
No comments:
Post a Comment