27.03.21 kl 7:23
* päev enne Täiskuud * ja kellakeeramist *
Päike tõusis täna minu jaoks vastasmaja II korruse 10ndas aknas (ükskõik kummalt poolt lugedes), homme tõuseb juba kusagil mujal.
(Algab jälle paljukirutud "suveaeg"...)
Nägin öösel, õigemini vastu hommikut unes apokalüpsist. Midagi Lars von Trieri "Melanhoolia" vaimus. Olin kuskil ruumis sees ja nägin aknast, kuidas see algas. Ei tundnud peaaegu midagi, ei jõudnud nagu. Mõtlesin ainult, et kas mu ema ikka jõuab mõlemast lapsest kinni hoida, ema pidi olema lähedal kodus ja lapsed väikesed, mähkmeealised. (Tegelikult on ema muidugi 10 aastat surnud ja lapsed suured.)
Mulle oli väga tähtis, et ta saaks neid mõlemaid füüsiliselt hoida.
Tegelikult ma öösel enda arvates üldse ei maganudki. Pidasime eile õhtul Jänesega videochatti, ma polnud teda vist 3 ja pool aastat näinud. Aga naersime peaaegu kogu selle chati aja just nagu vanasti...
Päeval olin tahtnud kontrollida, kas mu läpaka kaamera ja heli ikka töötavad ja helistasin järgemööda Deisile ja Derekile, et proovida, kuid kumbki ei vastanud. Lasin pikalt kutsuda. Ei olnud veel kunagi juhtunud, et kumbki ei vasta, aga üks kord on elus ikka esimene kord, iga asjaga, ja paljusid asju ei juhtu kunagi...
*
Mingi peenike kiud, mis mind eluga ühte seob, katkes täna, tundsin seda ähmaselt. Üks paljudest? Ei tea.
Esimest korda oli tahtmine päikesele kummardus teha, teda tervitada. Sain äkki Päikesetervituse mõttest aru.
No comments:
Post a Comment