OK. Ma võtan täna selle ette ja kirjutan oma unistuste töökohast. Pidin juba eile seda tegema, aga meeleolu muutus ja vales meeleolus ei saa mina kirjutada.
Olen selle mõtte küpsemist kaua oodanud, see ei ole veel küps, aga paraku miski ei garanteeri, et see kunagi üldse küpseks saabki, kui niimoodi oodata pliidi ees. Esialgsed märgid näitavad, et pliit võib lihtalt rikkis olla - tuluke küll põleb, kuid midagi eriti ei toimu. Ainult taigen kerkib ja rosinad mustendavad. 36,6.
Otsisin siia pilte, sest mulle meeldib, kui jutul on pilt ka juures. Pilt ütleb tõesti rohkem kui tuhat sõna, kui ikka on hea pilt. Siis ei pea nii palju kirjutama. Kuid ma ei leidnud head pilti. Leidsin palju selliseid enam-vähem ja okei-pilte, kolm tükki riputasin üles ka. Parem kui mitte midagi (võib-olla).
Ahjaa. Veel üks asi, mis on mind täielikult unistamisest ära blokkinud, kuigi osa paduoptimistlikku pool-eso-psühho-teeri-loogi-list eneseabi soovitab just piirideta unistamist, on see, kui ma ei näe, KUIDAS asjad SAAKSID nii olla. Selle diagnoosi nimi on tegelikult vaesusteadvus või usalduse puudumine Universumi vastu. Võib-olla veel midagi, näiteks küllusdiabeet või väärtusvähk. Hiljaaegu palusin inimestel mu lehel kirjutada oma ideaalsest järgmisest elust mitte keegi ei teinud seda. Minu eesmärk oli tegelikult näidata, et see ei olegi mingi imelihtne asi teha. Inimestele jaoks võib muutuda suureks probleemiks olukord, kus mänguasjakasti peal on kirjas "ABSOLUUTSELT KÕIK". Aga see selleks. Töökohast pidin ju rääkima.
Miks just "töökoht", mitte "töö" või "amet" või - hoidku jumal! - "karjäär". "Elukutse"? Nomaeitea. Elu on sihuke kahtlane värk ja hoolimata kohati näivast lühidusest päris pikk, kutsub sind sinna ja tänna ja kolmandasse kohta, ja enne kui arugi saad, seisad ukse ees, millel silt "TAGAVARAVÄLJAPÄÄS". Või sa ei saanud kutset kätte. Sedagi juhtub. Aga see on omaette teema. Kui sa parasjagu seda kutset ikka alles ootad ja sul käib pea ringi võimaluste virr-varrist, on väga hea, kui on üks KOHT. Kus sa saad OLLA. Võib-olla ka midagi TEHA, mis on sellisel juhtumil küll enamasti pisut teisejärguline, aga ei peaks olema.
Pange tähele - ma ei ole ikka veel kirjelduseni jõudnud. Aga nüüd kohe jõuan (loodetavasti).
See koht on selline suur ruum, lao- või tehaseruum, või ka tehaselaoruum. Nagu laste mängutuba (kui olete mõnes sellises käinud). Nagu Vaibaparadiis. Ei, OK, nii suurt ei ole ka vaja, vähemalt mitte alguseks. See ruum on sisustatud nagu lasteaed või unelmate kodu, funktsionalistlik, siiski mõnusate oaasidega. Seal käivad "tööl" inimesed nagu mina, sellised imelikud, kellel on midagi viga, mille tõttu nad ei sobitu hästi padukapitalistlikku ühiskonda (minul näiteks on ametlik meditsiiniline diagnoos - suurenenud süda). (Samas on mul mitmed asjad kindlasti proportsioonaalselt vähenenud.) Töölkäimine on enamikule suhteliselt vabatahtlik. Mina olen näiteks kohusetundlik inimene, veidi kramplikult lausa, ja käiksin arvatavasti kohal iga päev. Võimalik, et ma ei lähekski sealt kunagi ära (näiteks on mul kuskil nurgas matt või võrkkiik). Kui ma olekin miljonär, siis nii just olekski. Teised inimesed, kes vabatahtlikult tööle tulevad (või mitte) oleks igasugused elu heidikud. Nagu vanurid ja lapsed. Lastel pole kodus kedagi, kes süüa teeks või õppida õpetaks, - vanurid teeksid sesda kindlasti suurima heameelega ja muutuksid ise selle käigus aina nooremaks ning targemaks, tervemaks ja helgemaks (kuidas teisiti?). Väiksematele lastele kuluks ära kasvõi lihtsalt pai ja rääkimine ja mängida aitamine ja jutulugemine. Peale enesestmõistetava asja, et seal saaks süüa teha, saaks seal veel kunsti teha. Tarbekunsti ja täiesti tarbetut kunsti läbisegi. Minu meelest on kõik kunst, vähemalt mingis kontekstis, aga te ei pruugi muidugi nõustuda. Mina olen ühes paadis (milline rõõm!) Vonnegutiga, kes kirjutas nii: "“To practice any art, no matter how well or badly, is a way to make your soul grow. So do it.” Ma tõepoolest usun seda. Hinge kasvamist on meil siin ja praegu aga väga vaja, sest mis ei kasva, see kahaneb.
Nii. Energia hakkab vaikselt maha käima. See on sellest, et mul pole sellist töökohta :D Kust tuleks raha sellise töökoha tekitamiseks? Mul ei ole aimugi. Ilmselt võiks penskarid maksta mingit väikest lõivu ühiskassasse ja ka kallid ülekoormatud lapsevanemad, Mingi osa "kunstist" võiks ehk kah kellelegi huvia pakkuda ja müüdud saada... Võib-olla võiks ukse juures kohvi müüa möödujatele - või miks ei võiks nad sisse astuda ja kohvi osta? Võib-olla kooki ka, mille 7-aastane Kenneth ja 9-aastane Emma-Liia-Piia koos 80-aastase Lainega just küpsetasid?
Et... jah, sellised asjad toimuvad minu peas. Need kogunevad vaikselt Vonneguti raamatutest (KÕIK, aga siinkohal eriti ka "laiendatud perekonnad", sest siin ja praegu ajupestakse inimesi individualistideks, kuid see on asi, mida neile (MEILE) kõige vähem vaja on!), sotsiaalmeedias ringlevatest videotest, kus lasteaialapsed tuuakse vanadekodusse või lastakse sinna kanad..., Dalai Laama ja teiste budistide loengutest, teadlaste juttudest TEDis, oma kogemustest, rõõmust ja kurbusest ja nii edasi.
Minu meelest ei taha inimene üksi olla. Kui tahab, siis sellepärast, et alternatiiv on hullunud reaalsuskarussell, mis käib sellise hooga ringi, et väetimad peale ei saa ja millel teatavasti suunda ju nagunii polegi. Inimene tahab istuda ja rääkida teise inimesega, naeratada, võib-olla vaielda natuke, võib-olla lasta ennast veenda mingis uues idees, joonistada ja kirjutada, tikkida ja kududa, puutööd teha, saviga plätserdada, lauamängu mängida, lõigata, kleepida ja voltida, kastanimunadest loomi valmistada, nukule riideid õmmelda, mudelautodega võidu sõita, pildistada, süüa teha, hoolitseda ja lõbustada, aidata ja hoolida.
Ainult õnnelik inimene saab luua hea ühiskonna.
No comments:
Post a Comment