MÕJUD (SUUNAMUDIJAD? LOL)

Peeter Vähi tuletas mulle täna oma saates "Saladuslik Aafrika" meelde Albert Schweitzeri! Ja ma hakkasin mõtlema, et missugune inimene oleks minust saanud, kui Schweitzer, Vonnegut ja Asimov oleksid olnud olemata. Sellele ei oska vastata kahjuks. Ja eks ma olen ju ka palju muud lugenud. Aga võib-olla on väga oluline, kui lapsel või noorel on õiged autorid käepärast :)

INFINITE RESIGNATION

Kõigepealt nägin seda videot ja hakkasin kõva häälega naerma. Nimelt ma närin end parasjagu läbi Johannes Sloki raamatust "Kierkegaardi maailm. Uus teejuht geeniuse juurde", mis muidugi ei ole kaugeltki Kierkegaard ise (ja jumal tänatud!), kuid on ikkagi raske jägida, eriti just sealt maalt, kus K. jõuab religioosse elu juurde. Sestap ma tulingi netist otsima mõtteid ja arvamusi teemal Aabraham ja Iisak, lõputu resigneerumine /infinite resignation/ (mis võiks minu aju naudingukeskustele veel meeldivam sõnapaar olla?!) ja samal ajal igas hetkes (igal hetkel) IIsakiga rõõmsalt koos olemine.
Öösel hakkasin esimest korda asetama K. sõna Jumal asemele oma sõna Universum (mis ei ole täpsne kuskilt otsast, ma tean, see on lihtsalt nn. tööpealkiri :P ) ja hakkasin nagu natuke pihta saama, aga ikkagi, mul on vaja seda experience´i ju (vist), kuid seda ei ole. Jumala-experience´i siis. No küll ma uurin veel seda asja.
Aga tahtsin soovitada teistelegi lihtsameelsetele filosoofiahuvilistele neid videoid, polegi üldse nii paha :D kuigi võivad ilmselt olla ka eksitavad. Oh well. Nii ehk nii. Soovitan vist ikka.
Ja mulle ÕUDSELT meeldib see "usk absurdi jõul" (by virtue of the absurd), see on midagi, millest ma saan vist isegi aru.

https://www.youtube.com/watch?v=RtlwWMJILBA

LINK (ei oska enam lisada eelmisele postitusele)

https://www.tallinnatv.eu/saade/10555/maatriks

JACKPOT!

TÄNA SAIN PEAVÕIDU!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

*
Umbes üleeile peale üht väga ängistavat unenägu, mis ilmselgelt mulle midagi öelda püüdis, kuid mille sõnumit ma siiski täielikult ei mõistnud või ei soovinud endale ligi lasta, soovisin siiski omaette, et näeksin edaspidi unes silmiavavaid asju, mingeid võimalusi, kuidas oma mustasts august välja tulla. Soovisin seda väga pealiskaudselt, sest elu on õpetanud, et kui paned soovi taha suure jõu, olemata soovi siiski äärmise täpsusega väljendanud, siis võib asi väga-väga metsa minna ja sul ei pruugi olla isiklikku jõudu, et seda sealt taas välja keerata. Pooles vinnas soovimine on aga muidugi just see, mis ta on - pooles vinnas asi. Ja siiski! On mul pärast seda olnud just nimelt paar sellist poolsilmiavavat vestlust (kuigi mitte unenägusid) ja täna hommikul saabus JACKPOT!
See Maatriksi saade. See Amit Goswami. See kõik on hetkel nii värske, et ma pean enne tükk aega rahunema ja siis tükk aega lugema ja videoid vaatama jne., AGA - ma sain teada, et ma olengi pärselt kogu elu õigel teel olnud ja oma teooria õigesti kokku pannud OLENEMATA sellest, et ma ei jaga isegi lihtsat matti ja kvantfüüsika matemaatiline pool on mulle täiesti ligipääsmatu. Ma olen siiski kuidagi ligi pääsenud! Ma pean küll vist geenius olema :D :P
*
Igal juhul on see sedavõrd põhjapanev teadmine, et nüüd ei ole kahju isegi ära surra! Ja muidugi oleks jube kahju ära surra, sest just nüüd läheb eriti põnevaks! Ohhhhh.....! Mida küll teha, mida küll teha... Veel silmiavavaid unenägusid, palun! :D
https://www.tallinnatv.eu/saade/10555/maatriks

NÄLG (21.mai 2019)

Ma unistan tortidest, kookidest, kreemidest, kringlitest, vahukoorest ja jäätisest, juustudest, vorstidest, kartulipudrust ja hakklihakastmest, ühepajatoidust ja frikadellisupist, ahjukartulitest, hapukapsast ja seapraest, valgest ja punasest veinist, siidritest ja likööridest, pudingitest ja keeksidest... Mul on tunne, et kui see kõik mu ees laual oleks ühel hetkel, sellest ei oleks ikkagi küllalt. Ma ei saaks isu täis. 😢 






212121

21

LÕBUSTADA LÕBUSTAMATUT INIMEST

Taevase Rahu väljak... Minu pseudoajakoordinaadistikus toimus see sügaval nõukaajal, võib-olla näiteks 1968... Samuti, nagu ma elasin oma kõige pikema ja säravama eluperioodi aastatel 1978 - 1982. Ma ei saa kuidagi uskuda, et mingite realiteetide järgi on see ainult 4 aastat. 
All ministers from Austria's far-right Freedom Party (FPÖ) have resigned, throwing the government into chaos.
Itaalia armastab ikka veel vargsi Mussolinit ja uneleb Rooma impeeriumi aegades, mil nad vallutasid maid ja tsiviliseerisid rahvaid...
Salvini on samasugune oportunist. Ta valetas algselt põgenike arvu suuremaks, kui oli vaja, ja siis väiksemaks, et väita, et tänu temale on nüüd vähem. Tal ei ole ühtegi aadet, mille eest ta elu annaks.
Masha Gessen ja Putin.
Ukraina ja Gruusia.
Trump ja Huawei.
Miks kõik tehnoloogiad üritavad kuidagigi lõbustada lõbustamatut inimest? Miks luuakse üha "sobivamaid" äpp-kaaslasi ja inimnäolisi roboteid? Miks ei saada aru, et inimesel endal on midagi fundamentaalselt valesti? Miks ei pöörata ükskord ometi tähelepanu inimese kasvatamisele ja arendamisele?
Ma tean, miks. Aga teie?

EUROOPA PARLAMENDI VALIMISED

Vaatasin täna eilset valimisdebatti ETVs ja kuidagi kurvaks tegi. Kõigepealt see meesterinne - Ansip, Helme, Terras - see oli nagu selline tuhmidest kividest koosnev müür. Selline tunne tekkis, et seal sees ajusid küll ei ole, on ainult suuorganid ja võib-olla mingid vanamoodsad kalkulaatorid. Terras jättis lausa kõige meeldivama mulje, ehkki see oli muidugi kõigest kostüüm.

Naised tundusid absoluutselt targemad ja säravamad, isiksused, selle sõna parimas tähenduses. Yana Toom on muidugi minu lemmik, isiksusena, ma arvan, et poliitikat kõrvale jättes me saaksime igasugu ilmaasjadest põnevusega vestelda küll.

Artur Talvik (ma ei saa üle ega ümber asjaolust, et ta ei tundu mulle usaldusväärne) oli meestest enim elus ja inimese moodi. Aga minu jaoks oli pettumus, kui ta võtmevastusena hüüatas: "Energia!" (ma ei mäleta küsimust, arvatavasti oli jutt EU majanduse elavdamisest või ka keskkonnakaitsest) ja kohe sealsamas tuli ära see fraas, mida ma jälestan - "inimeste tarbimisharjumused". Ma saan aru, et see väljendab ilmsesti erakonna seisukohta. Ma ei tea, kes seal erakonnas tooni annab, kas Talvik või Kangur või keegi teine. Aga ma ei oodanud, et selline fraas saab neil aluspõhi olla.

See on üldine vaade inimeste asjadele kapitalistlikus või "läänemaailmas". On inimeste (tarbimis)harjumused ja need on pühad. Nendest pühamaid asju ei ole olemas. Me oleme lihtsalt nii toredad ja kogu seda kaasnevat jama väärt. Ja muidugi on kapitalistidel neid harjumusi vaja, kuidas nad muidu nutsu kokku saaks ajada?

Nii et kui soovimiseks läheb, siis mul on peale selle trafaretse "et kõik võiksid õnnelikud olla" veel üks soov - et inimesed mõtleksid natuke nende asjade peale. Alguses. Siis mõtleksid juba rohkem ja siis võib-olla saaks sellest mõtlemisharjumus. Need kaks soovi ei olegi võib-olla erinevad soovid muide.

https://etv.err.ee/937792/valimisstuudio

TIN MAN

Nagu öeldud, on Roddenberry Star Trek NG mu absoluutne lemmiksari. Originaali pole mul juhust olnud näha, kuid NG´i olen naäinud 2 korda otsast lõpuni ja praegu vaatan kolmandat ringi. Ma ilmselt jääkski seda vaatama, sest midagi paremat pole (vist) tehtud ega tehta (arvestades suundumusi) niipea või mitte kunagi. 
Üks mu lemmikosi on "Tin Man", just praegu vaatasin. Lemmikosi on muidugi mitmeid, kuid see on selline "lootustandev". Et igaühe jaoks on kuskil keegi, nagu öeldakse. Ma ei mõtle seda romantilises kontekstis, nagu see vist öeldud on, kuigi ma üldse ei tauni romantilisi suhteid; kellele need sobivad - palju õnne! Minule ei sobi ja mingis mõttes samuti kui "Tin Man´i" tegelasele Tam Elbrunile ei sobi mulle vist inimesed üldiselt. Ma ei ole muidugi imelapsest telepaat, kuid mul on inimeste seas üsna sarnanae tunne nagu Tamil. Inimesed on rasked ja väsitavad. Välja arvatud väikesed lapsed (mis teemast kõrvale minnes tekitab küsimuse, et miks Tam Elbrun ei oleks võinud tegeleda laste või loomadega; Star Trekis on kahtlemata ka teisi sobivaid liike, Tam mainib Chandralasi. NB! Selliseid inimestest suuresti erinevaid liike käsitletakse NGs kahetsusväärselt vähe, põhjused ilmsed) rahulikus seisundis.
Nii et jah, selline Tin Man oleks Taeva kingitus tõepoolest :) Üks asi on mul Tam Elbruniga veel ühine - me mõlemad armastame Data´t :)
Miks ma seda kirjutan (ja muid sarnaseid tükke)? - Ma pean. Minu karma. Inimene on kuidagi nii loodud, et ta peab verbaalset auru välja laskma, muidu läheb mootor keema :)

MÕNU JA ELU

Ühes viimastest "Rohelise Vabariigi" saadetes rääkis filosoofiadoktor Oliver Laas hiirtest, kelle aju naudingukeskustese olid paigaldatud elektroodid, mida hiired said siis oma suva järgi stimuleerida. Hiired olevat end näljasurma nautinud.
See ei ole ehk sõnasõnalt faktitäpne, on aga täpne piisavalt ja põhimõtteliselt. /üks link allpool/

Siit küsimus: olukorras, kus maailm on ülerahvastatud ja tohutu hulk inimesi depressioonis või muude vaimsete häiretega, aga ka kaasaegse meditsisini poolt ravimatuks loetud füüsiliste haigustega, kas ei oleks õigustatud ja koguni soovitav, et inimestele, kes enam elada ei taha, antaks võimalus surra just sel kombel? Minu arvates on ebaeetiline seda võimalust mitte kasutada. Võib-olla on see kallis. Kindlasti suur osa inimesi loobuks oma maisest varast, et seda endale võimaldada. Ja muidugi on veel tavapärane eutanaasia. Ma ei pea surema mõnus, lihtsalt suurte piinadeta surm oleks ikkagi parem kui see elu.
Ja on antinatalism. Soovitan süveneda.

https://www.huffpost.com/entry/compass-pleasure_n_890342?guccounter=1&guce_referrer=aHR0cHM6Ly93d3cuZ29vZ2xlLmNvbS8&guce_referrer_sig=AQAAAE7hcpKTD-9GwGLWIX8nK_Bj7CHQZ3ocwCNEDqiBaur3izmlqCO48FoBaQAkFgWXEWvePkkYOUUe76iweQFi1ebpKDBiljpnME1lkddzNzCEfWIrfQGHydDaMOvUtFMOZeYfGazaG_eIo01YFAm3U2sSZg6CfcGpFwje7XjN4SnF&fbclid=IwAR23JCZl2C13Qs2eq_2kkYN_WIZHxBU4djz_MZSknDlB9Gj-PUEP8e8Dv6k

https://www.facebook.com/Antinatalism/

https://www.facebook.com/groups/286102614899350/

CAPE MADNESS

Ahsoo, ja ma panin siia küljele oma blogi listi selle blogijupatsi aadressi, mida ma vahepeal äärmiselt põgusalt pidasin. Ma kipun seda muidu ära unustama. A nimi on hea!

Seal on selline pilt:

Viimane kirjutis ei tundu isegi minu oma olevat. 

NIISAMA. KOKKUVÕTE: 57. AASTAT MÕTTETUT ELU

/tahaks, et see pilt oleks lõpus, aga ei oska enam panna/

Ma siin nüüd juba pikalt istun ja mõtlen omaenda isiku ja oma elu üle järele ja tagasi ja see on nagu sibula koorimine - kiht kihi järel tuleb maha ja nutma ajab. Piinlik on. See on niiväga imelik, kuidas sa võid elada ja elada kümneid aastaid ja mitte näha, mis tegelikult toimub! Küllap muidugi on targemaid ja teadlikumaid inimesi kui mina, nii et sellised ootamatud üllatused ei saa osaks mitte igaühele, see on tore, see annab lootust! Võib-olla saab kunagi ka minu üks elu olema selline selge ja mõtestatud! Võib-olla algab sealt lausa eesmärgistatud elude ahel!?
*
Mida head või kasulikku ma oma eluga teinud olen? Hehee. Sünnitanud kaks last ja nad enam-vähem normaalseteks kasvatanud või kasvada lasknud. Väike lootus on, et nad saavad paremini hakkama kui mina. Et siis ikkagi progress. Kuid kas inimeste juurdetootmine meie ülerahvastatud planeedile on ikka tegelikult heategu? Ei ole! 
Nii et jah. "Istuge, Kasu, 2, aga mulle meeldib, kuidas te mõtlete!"...... /klassijuhataja ja matemaatikaõps/

(FBs eile õhtul, 29.04.2019)
Eile, muide, esimest korda elus avastasin veel ühe huvitava asjaolu. Nimelt kõigepealt mõtlesin, et näe. mu poeg ostis meile selle suure uhke diivani ja mina lamasklen seda igapäevaselt vormist välja, ikka oma 15 tundi järjest iga päev. Tema ise ei kasutagi seda enam. Aga mida mina ise olen ostnud? Midagi suurt ja kasulikku? Lõpuks ähmaselt meenus, et vist siis, kui Kodu-Anttila kataloog Eestisse jõudis ja sealt sai järelmaksuga osta, ostsingi vist tütrele uue kušeti! Eelmine oli minu enda kušett lapsena olnud ja seal oli viimased aastad maganud ja surnud minu vanaema... Kus tehti ikka asju vanasti eh?! Ja siis millalgi Loitsu aegade lõpus ostsin mingi suure preemia eest endale jalgratta! Ja veel mingi jõulupreemia eest akvaariumi. Ja vist ongi kõik!
Raske kujutleda kohe! Mõned inimesed ostavad kortereid, maju ja autosid! :D :D :D Aga mina olen kogu oma elu elanud teiste asjadest, nagu mingi termiit. Vanavanemate eestiaegne mööbel - enamasti niivõrd hea kraam, et hiljem sai iga tüki veel eraldi kõva raha eest maha müüa! Maja, mille pärisin ja ka lõpuks maha müüsin... Selle raha eest sai juba kortereid, mööblit, elektripliite, pesumasinaid, külmkappe ja diivaneid... :P Aga mina ise ei panustanud midagi. Tunnen ennast nagu mingi terminaator. Keegi, kes sünnib rikkusse ja teeb sellest vaesuse. Kuid seegi on vist läbi ajaloo alati inimeste tüüpiline joon olnud. Üks põlvkond loob rikkuse, teine säilitab selle ja kolmas laristab maha. Siis jälle otsast peale. Oh well. Ma võin ikka lõputult vinguda selle hävitustöö juures...

(FBs täna, kommentaariks eelmisele)

Oh, muide! - PALJU ÕNNE MULLE! Haha. Mul on täna sünnipäev ja puha.

me, me, me, my, my, my

Minu meelest on väga tore, kui saab aega elu peale tagasi vaadata. Näiteks nendel inimestel, kes ootamatult surma saavad, nii palju ei vea. (Võib ka muidugi täiesti teistpidi vaadata.)

Ma olen nüüd omajagu aega tagasi vaadanud ja üha lühemaks muutub kirjeldus.
Ma sündisin raske karmaga. Sündisin reetmisse ja valesse. Mu bioloogiline ema reetis mind ja teine ema, kes mu endale võttis, valetas mulle, mis on tegelikult lihtsalt üks teine viis kedagi reeta.  50 aastat elasin vales, kõlab nagu muinasjutt. Mõtlesin kogu selle aja, et mis kurat mul viga on. Minu käsutuses olevad andmed viitasid, et viga on minus. Ma võtsin oma kuradima vales elatud elu vägagi tõsiselt.

Nüüd olen seitse aastat elanud tões. Ma usun, et seitse aastat on vähe viiekümnega võrreldes. Ma olen hullemini segaduses kui kunagi varem. Aga vähemalt on kõik tõsi, see on kergendus.

P.S. Eriline pidupäev saabub siis, kui ma suudan kõik selle enam-vähem ühte lausesse kokku võtta. Koos ideega.

VABA TAHE BLAA BLAA :D

Ma kirjutasin ühes privaatkõneluses nii toredasti täna omameelest, et panen siia ka :P Äkki kedagi veel köidab see teema.
* Inimene loob oma elu ise, nii nad ütlevad ja küllap see nii ka on. Juhtub igasugu väljapoolt tulevaid olukordi ja "saatuselööke", mida me ei tea, kas oleme ise oma ellu kutsunud või tabavad nad meid juhuslikult, suvaliselt, aga kui me ei tea, siis selles mõttes vahet pole, et meil jääb üle nendega ainult diilida (deal), toime tulla. Siin on meie võimuses tegelikult reageerimisi valida, kuigi võib minu meelest ka öelda, et kuna me oleme (kuidagi "juhuslikult"?) niisugused ja naasugused, ehk meie geenid ja varasem kasvatus jne. mille tõttu me oleme nagu oleme, ei sõltu meist, nii lihtsalt ON ja need omadused tingivad meie reaktsioonid. See on mõtlemise koht. Kui see oleks selge ja lihtne, siis ei oleks mõtet eladagi, elu toimiks siis justkui automaatselt, aga on ju see kurikuulus VABA TAHE, see peab ka kuskil mängus olema. Oma peas olen millalgi mitte väga ammu kokku pannud sellise skeemi, kuhu sobituvad ideaalselt nii "saatus" ehk "ettemääratus" kui ka vaba tahe. Kuigi need on pealtnäha üksteist välistavad kriteeriumid. - Kas me valime oma saatuse, teatavad sündmuse meie elus ise või mitte, aga kujutlegem, et need on valitud, on mingi kondikava, mille järgi meie elu peab käima. See justkui välistaks vaba tahte ehk võiks küsida, et mida ma saan valida, kui asjad nagunii juhtuvad. Esiteks me ei tea, mis peab juhtuma. Teiseks - see polegi oluline. Oluline on siiski vaba tahe ehk see, mida me valime, siin on arenemise koht ja võimalus. Ma võime loobuda igasugustest valikutest (kuigi see on vist lihtsustus, sest päris nii ei saa elada, et sa mitte ühelgi hetkel mitte midagi ei vali, sellisel juhul peaks sa lihtsalt pikali heitma ja elu lõpuni ennast mitte liigutama jne. - ka see on valik ja selline näiline liikumatus sisaldab endas ikkagi miljoneid mõttevalikuid (ja mitte ainult), mis toimuvad sinu peas, kuni sa seal vaikselt kustud) või me võime valida igal järgmisel hetkel igasuguseid erinevaid asju, millest oodatav "tulemus" kas sõltub või ei sõltu või sõltub ainult osaliselt jne. Minu elukogemus väidab mulle, et valik on primaarne. Ja tulemuse suhtes võib-olla paraduksaalne. NÄITEKS: (ja ma ei viitsi hetkel enda jaoks kaugetes situatsioonides kobada, sest see on tegelikult väga hea näide) keegi on pikalt elust tüdinud ja otsustab selle jama ära lõpetada. Enamasti ei käi see inimestel päris sekundipealt, et "mõeldud-tehtud", vaid selle mõttega mängitakse ja elatakse teinekord päris pikalt. Kaalutakse poolt- ja vastuargumente, leitakse, et see on üks hirmus lõplik ja kaalukas otsus jne. Nüüd oletagem, et me teame, et selle inimese "saatuses" on selle ajajärgu paiku "kirjas" "surm". Inimene ise muidugi ei tea (kuigi talle võib tunduda, rohkem või vähem intuitiivselt või müstiliselt, et ta "teab", aga ei pruugi ka). Inimesel on vaja teha väga tähtis otsus. Oletagem, et mingil hetkel ta otsustab siiski kogu sellest jamast loobuda ja edasi elada, sest see kõik käib kaugelt üle tema mõistuse ja võimekuse. Ta VALIB elu. Ja näiteks ülehomme saab infarkti. Või libiseb banaanikoorel ja lööb kukkudes pea vastu kõnnitee äärekivi. Ja ongi surnud. Kas kogu vaev ja piin ja valimine ja otsustamine jne. oli mõttetu töö ja vaimunärimine? EI OLNUD!

Ma arvan või siis pigem mulle tundub, et rõhuv enamik inimesi peab elu sisuks seda tegevust, mis käib jõudmisel punktist A punkti B (või miks mitte C või D), aga minu meelest see ei ole sisu. See on nagu näidend. Näitlejatele on ette antud teha neid ja teisi asju etteantud aja raames, nii see PEAB käima. Ja ilmselt on pmst võimalik ka seda oluliseks või toredaks või nauditavaks pidada, eks ole. Jällegi - paljud inimesed saalis võib-olla vaatavad laval toimuvat tõsimeeli sedalaadi huviga, et vaatame, mis SAAB. Minu jaoks isiklikult on elu sisu ja kaugelt huvitavam osa see, mis toimub näitleja peas (või ka kuskil mujal, aga me oleme nii peakesksed, et las ta olla siis pea, vahet pole). Välised sündmused on pelgalt motivaatorid ja stimulaatorid, et kui inimesel mingeid niisama värskeid mõtteid ja ideid pähe ei tule, siis annavad need justkui võimaluse millestki mõelda, mingi raami. Et siis sedavõrd ongi ilmselt see maine jama elu vajalik, et ta tekitab lakkamatu situatsiooonide ülevoolava külluse, et inimesel oleks ikka kindlasti millestki mõelda. Jah, mõtlemine, see, mis toimub PEAS, on ületähtsustatud. Toimub muidki asju ja teistes kohtades võib-olla, aga on iseloomulik ning tore, et isegi teadlased ei tea, kus asub "mina" või "ise". See ei asu ajus ja see ei asugi üldse mitte kuskil. Mulle väga meeldib. Sest see annab ju ideaalse võimaluse edasi mõelda (või teha midagi muud taolist mittemateriaalset) ja põld (field) on lai, lausa lõputu. Kas ei ole tore?*

MINU UNISTUSTE TÖÖKOHT

OK. Ma võtan täna selle ette ja kirjutan oma unistuste töökohast. Pidin juba eile seda tegema, aga meeleolu muutus ja vales meeleolus ei saa mina kirjutada.

Olen selle mõtte küpsemist kaua oodanud, see ei ole veel küps, aga paraku miski ei garanteeri, et see kunagi üldse küpseks saabki, kui niimoodi oodata pliidi ees. Esialgsed märgid näitavad, et pliit võib lihtalt rikkis olla - tuluke küll põleb, kuid midagi eriti ei toimu. Ainult taigen kerkib ja rosinad mustendavad. 36,6.

Otsisin siia pilte, sest mulle meeldib, kui jutul on pilt ka juures. Pilt ütleb tõesti rohkem kui tuhat sõna, kui ikka on hea pilt. Siis ei pea nii palju kirjutama. Kuid ma ei leidnud head pilti. Leidsin palju selliseid enam-vähem ja okei-pilte, kolm tükki riputasin üles ka. Parem kui mitte midagi (võib-olla).

Ahjaa. Veel üks asi, mis on mind täielikult unistamisest ära blokkinud, kuigi osa paduoptimistlikku pool-eso-psühho-teeri-loogi-list eneseabi soovitab just piirideta unistamist, on see, kui ma ei näe, KUIDAS asjad SAAKSID nii olla. Selle diagnoosi nimi on tegelikult vaesusteadvus või usalduse puudumine Universumi vastu. Võib-olla veel midagi, näiteks küllusdiabeet või väärtusvähk. Hiljaaegu palusin inimestel mu lehel kirjutada oma ideaalsest järgmisest elust mitte keegi ei teinud seda. Minu eesmärk oli tegelikult näidata, et see ei olegi mingi imelihtne asi teha. Inimestele jaoks võib muutuda suureks probleemiks olukord, kus mänguasjakasti peal on kirjas "ABSOLUUTSELT KÕIK". Aga see selleks. Töökohast pidin ju rääkima.

Miks just "töökoht", mitte "töö" või "amet" või - hoidku jumal! - "karjäär". "Elukutse"? Nomaeitea. Elu on sihuke kahtlane värk ja hoolimata kohati näivast lühidusest päris pikk, kutsub sind sinna ja tänna ja kolmandasse kohta, ja enne kui arugi saad, seisad ukse ees, millel silt "TAGAVARAVÄLJAPÄÄS". Või sa ei saanud kutset kätte. Sedagi juhtub. Aga see on omaette teema. Kui sa parasjagu seda kutset ikka alles ootad ja sul käib pea ringi võimaluste virr-varrist, on väga hea, kui on üks KOHT. Kus sa saad OLLA. Võib-olla ka midagi TEHA, mis on sellisel juhtumil küll enamasti pisut teisejärguline, aga ei peaks olema.

Pange tähele - ma ei ole ikka veel kirjelduseni jõudnud. Aga nüüd kohe jõuan (loodetavasti).

See koht on selline suur ruum, lao- või tehaseruum, või ka tehaselaoruum. Nagu laste mängutuba (kui olete mõnes sellises käinud). Nagu Vaibaparadiis. Ei, OK, nii suurt ei ole ka vaja, vähemalt mitte alguseks. See ruum on sisustatud nagu lasteaed või unelmate kodu, funktsionalistlik, siiski mõnusate oaasidega. Seal käivad "tööl" inimesed nagu mina, sellised imelikud, kellel on midagi viga, mille tõttu nad ei sobitu hästi padukapitalistlikku ühiskonda (minul näiteks on ametlik meditsiiniline diagnoos - suurenenud süda). (Samas on mul mitmed asjad kindlasti proportsioonaalselt vähenenud.) Töölkäimine on enamikule suhteliselt vabatahtlik. Mina olen näiteks kohusetundlik inimene, veidi kramplikult lausa, ja käiksin arvatavasti kohal iga päev. Võimalik, et ma ei lähekski sealt kunagi ära (näiteks on mul kuskil nurgas matt või võrkkiik). Kui ma olekin miljonär, siis nii just olekski. Teised inimesed, kes vabatahtlikult tööle tulevad (või mitte) oleks igasugused elu heidikud. Nagu vanurid ja lapsed. Lastel pole kodus kedagi, kes süüa teeks või õppida õpetaks, - vanurid teeksid sesda kindlasti suurima heameelega ja muutuksid ise selle käigus aina nooremaks ning targemaks, tervemaks ja helgemaks (kuidas teisiti?). Väiksematele lastele kuluks ära kasvõi lihtsalt pai ja rääkimine ja mängida aitamine ja jutulugemine. Peale enesestmõistetava asja, et seal saaks süüa teha, saaks seal veel kunsti teha. Tarbekunsti ja täiesti tarbetut kunsti läbisegi. Minu meelest on kõik kunst, vähemalt mingis kontekstis, aga te ei pruugi muidugi nõustuda. Mina olen ühes paadis (milline rõõm!) Vonnegutiga, kes kirjutas nii: "“To practice any art, no matter how well or badly, is a way to make your soul grow. So do it.” Ma tõepoolest usun seda. Hinge kasvamist on meil siin ja praegu aga väga vaja, sest mis ei kasva, see kahaneb.

Nii. Energia hakkab vaikselt maha käima. See on sellest, et mul pole sellist töökohta :D Kust tuleks raha sellise töökoha tekitamiseks? Mul ei ole aimugi. Ilmselt võiks penskarid maksta mingit väikest lõivu ühiskassasse ja ka kallid ülekoormatud lapsevanemad, Mingi osa "kunstist" võiks ehk kah kellelegi huvia pakkuda ja müüdud saada... Võib-olla võiks ukse juures kohvi müüa möödujatele - või miks ei võiks nad sisse astuda ja kohvi osta? Võib-olla kooki ka, mille 7-aastane Kenneth ja 9-aastane Emma-Liia-Piia koos 80-aastase Lainega just küpsetasid?

Et... jah, sellised asjad toimuvad minu peas. Need kogunevad vaikselt Vonneguti raamatutest (KÕIK, aga siinkohal eriti ka "laiendatud perekonnad", sest siin ja praegu ajupestakse inimesi individualistideks, kuid see on asi, mida neile (MEILE) kõige vähem vaja on!), sotsiaalmeedias ringlevatest videotest, kus lasteaialapsed tuuakse vanadekodusse või lastakse sinna kanad..., Dalai Laama ja teiste budistide loengutest, teadlaste juttudest TEDis, oma kogemustest, rõõmust ja kurbusest ja nii edasi.

Minu meelest ei taha inimene üksi olla. Kui tahab, siis sellepärast, et alternatiiv on hullunud reaalsuskarussell, mis käib sellise hooga ringi, et väetimad peale ei saa ja millel teatavasti suunda ju nagunii polegi. Inimene tahab istuda ja rääkida teise inimesega, naeratada, võib-olla vaielda natuke, võib-olla lasta ennast veenda mingis uues idees, joonistada ja kirjutada, tikkida ja kududa, puutööd teha, saviga plätserdada, lauamängu mängida, lõigata, kleepida ja voltida, kastanimunadest loomi valmistada, nukule riideid õmmelda, mudelautodega võidu sõita, pildistada, süüa teha, hoolitseda ja lõbustada, aidata ja hoolida.

Ainult õnnelik inimene saab luua hea ühiskonna.

KITI TOIDUFBLOGI: 2

Nonii. Kolm inimest rääkis mu pehmeks, (mitte et ma niisamagi eriti kõva oleks). OKei. Täna ma reklaamin JÄLLE Kirde saia!!!! (tagumine aeg oleks neil sealt Leiburist mulle paar pätsi posti panna, khm-khm!). ((Muide, Feng Shui järgi on KIRRE õpingute, hariduse, teadmiste, professionaalse ja intellektuaalse täiustumise ning tarkuse ja elukogemuse tsoon, just sayin´) Sinna juurde ma reklaamin mingit muna. Võib-olla oli Muhe Muna või Optima Linja Säästumuna või mis iganes. Õrrekanadega sama DNAd otsida on mõttetu, loodetavasti on vähemalt mingigi sugulussuhe mingite kanadega, või noh - sulelistega. "Lindudega", see on see sõna. Siis võtke mingit tundmatut toiduõli, mille ülemus teile kunagi suvepuhkuselt Kreetalt tõi ja mis jaanuaris 2016 ära aegus, - aga sellest viimasest ei ole tõesõna vähimatki! -, ja lööge kõik pannile. Lihtne, odav, megamaitsev! Enne olge igaks juhuks umbes 6 ja pool tundi söömata ;) Või te võite süüa 1/3 toorest kapsalehte ja 2 Lockets Extra Stong pastilli + pool liitrit musta kohvi. Võib-olla töötab ka mingite teiste kombinatsioonidega, soovin teile kuhjaga katsetamislusti!

Seda et... muud praegu meelde väga ei tule, aga kaks üsna head soovitust siiski:
1) Kui teil on natuke riisi üle, siis võite selle täiesti vabalt ülessoojendatud rassolnikusse segada - midagi ei juhtu ja kõht saab rohkem täis!
2) Kui teil on natuke tatart üle, siis võite selle täiesti vabalt ülessoojendatud seljankasse segada - tulemus sama mis eelmisel :D
Või minge kordki elus hulluks ja tehke täpselt vastupidi! Oh, ja kui olete kogemata potti liiga palju vett valanud ja siis kohe hoolimatult tatra ja siis selgub, et see tatar on seal nagu linnutee muidu tühjas maailmaruumis, aga paraku planeedimaterjal on otsas (muuseas, kosmos ongi juhuslikult üsna hõredalt asustatud!), siis on selline lahendus, et haarake kapist 8-viljahelbed seemnete ja kliidega ning puistage puudujääv osa vaba käega sisse. Head isu!

1. DETSEMBRI FBLOG

  Ja ärge te arvake, et mul päkapikke ei käi! Ha!

Mul käis lausa Lemmiktütreke-Punamütsike ja kaks päkapikku olid kah igatahes kaasas :D Vanaema tänab!
*
Samas ma mõtlesin, et võib-olla ma peaks TOIDU- ja ÕLLE-, VEINI-, SIIDRI-, LIKÖÖRI-... ühesõnaga ALKOHOLIBLOGIJAKS hakkama! Ühest küljest täis kõht motiveerib üsna tugevasti! Teisest küljest tühi kõht (mis on enne ja viimasel ajal sageli) annab suurepärased eeldused: kõik on alati meeletult maitsev! Jah! Alles hiljuti mõtlesin tõsiselt Kirde saia kohta postituse teha. Et lisaks suurepärasele maitsele annab 330-grammine päts tervelt 798,6 kilokalorit! See on juba peaaegu pool ülekaalulise naisterahva soovitavast ratsioonist! Peale selle maksab üle-tee-maximas ainult 40 senti! Fazeri Kodusaia avastasin sealt kõrvalt 39 sendiga, aga no nii madalale ikka ei laskuks, eks ole... :P
Okei. Kaldusin kõrvale, võiks öelda, et pisut kirdesse. Olen oma lühikese ja kirju elu jooksul sattunud mõnedesse turu-uuringute vestlusringidesse ja - nagu tuntud pesuvahendireklaamis reipalt hõisatakse - mis ma sealt kaasa tõin? Loomulikult teadmise, et "tarbija" usaldab millegi soovitajana eelkõige teist inimest, - sõpra või tuttavat :) Vat. Siin tulen mängu mina :P Ja ma ei maksa mitte midagi peale paari näidise, vähemalt mitte enne kui lõplikult kuulsaks saan. Vähemalt 10 korda kuulsamaks kui praegu.

Kirjutamiskogemus? Hmh. Kuskil 5. või 6. klassis kirjutasime sõbraga mõlemad järjejuttu-romaani, mis võis küll suures osas koomiks olla, kuid oli sellegipoolest ülimalt populaarne! Käisime paralleelklassides, nii et konkurentsi sisuliselt polnud. Kahjuks oli olemas tsensor. Klassijuhataja korjas mu järjejutu enda kätte, kutsus lapsevanema kooli ja enam ma oma juttu ei näinud 😥 Seal võis olla liiga palju huultega riivamisi "Kadri ja Kasuema" stiilis ja kutt sai kindla peale ka lõpus surma, võib-olla näiteks rästik hammustas :PAga hiljem me kirjutasime veel, vahele enam ei jäänud. Mina sain oma Lemmiktütrekesele-Punamütsikesele isegi nime oma sõbra jututegelase järgi :)
Ma olen kirjutanud lehte, ajakirja ja raadiosse. Natukene. Kahjuks võttis mu lollakas abielu nii palju aega ja energiat ära, et loominguliseks eneseteostuseks midagi suurt järgi ei jäänud. No ikka juhtub.

Hei. Kuidagi varju jäid nüüd see superTANKER (Raspberry Sour Ale) - mmmmm! See ei ole teil mingi Saku mustikaõlu ega isegi mitte Tuborg Lime Cut, ehkki ka viimane on väga mõnus :) Tanker Pretty Hard on pretty hard - 7,0% (milline kaunis, muinasjutuline number!) ja ideaalses tasakaalus. - - - Ja Otto&Mesi kõrvitsaleib (mis on pigem keeks ning sellisena keekside kuninganna!) on miski, mida lihtsalt peab proovima. Esimesena meenub Dr. Kelso nägu Kollanokkades (Scrubs) - pistab koogitüki suhu, silmad lähevad pungi ja suu mõmiseb: "Mmmoist!"

IKKA SEESAMA

Miks see on oluline? Ma arvan, et ikka sellepärast, et ma ei tea, kes ma olen. Nagu tehistaim, juurteta, mitte kellegi moodi, mitte päris.
Naljakas, et ma olin väga pikka aega selline "heasse Universumisse uskuja", mis Einsteini sõnade järgi on suurepärane seis. Ongi. Aga siis tuli see muutus 50selt ja ma sain aru, et olin uskunud ilusat valet.
Veel arvan, et kui tavaliselt on inimestel ka loomulikult kõikvõimalikke probleeme vanematega, on neil siiski võimalik läbi elu vaikselt-vaiksel, kivi kivi haaval üles ehitada seda mõistmist, mismoodi nad on oma vanemate lapsed, mismoodi nad on samasugused või miks ja milles erinevad. MÕISTMINE, just. See on ju suur eluülesanne. Mina aga, vähe sellest, et olin ehitanud üles täiesti vale müüri ja sain sellest teada väga hilja (kui elu juba lõpukorral), - mul ei ole ka mitte ühtegi kivikest, et kasvõi püüdagi midagi uuesti üles ehitada.
Ma olen näinud üht pilti, kus mu bioloogiline ema on 14-aastane. Ma olen põgusalt suhelnud oma ema noorima õega, kes oma õe rasedusestki midagi ei teadnud ja kes sai minu peale väga kiiresti väga pahaseks, et ma tema "suurepärase suure õe" suhtes kõige paremini meelestatud ei olnud. Mulle on üks "nägija" öelnud, et mu bioloogiline ema "ei olnud hea inimene"... Vat siis. See on kõik, mis mul on. Sellest ei ehita midagi. Võib-olla ma olen lihtsalt ise ka "halb inimene".

https://adoption.com/adoption-related-suicide-statistics-prevention

1 Kuu Deisi sünnipäevast möödas - elu jämedas deadline´is

Mul on viimasel ajal umbes sama tunne nagu sellel väikesel tüdrukul selles reklaamis. Mina ütleksin: "Universum! Ma tahtsin sulle midagi maitsvat valmistada, aga mul ei õnnestunud mitte midagi! :( "
Kas Universum vastaks mulle samamoodi nagu see ema?

https://www.youtube.com/watch?v=ZpkyLkKDyik

WOW... nagu minust räägiks, siin ja praegu, minu kriisis....

http://alkeemia.delfi.ee/mystika/esoteerika/tervendaja-kristiina-raie-minu-missioon-on-aktiveerida-inimestes-nende-potentsiaal-ja-aidata-teadlikumaks-saada?id=75684259

18. AUGUST

Derek: Tahad näha, kui palju mul raha on? 
Võtab rahakotist suure peotäie münte.
Mina: No mitte eriti. Aga kas sa tead ka, kui palju anda, kui müüja ütleb sulle poes summa?
Derek: Ta ütleb: "Millest sa loobud?", ma tean küll.

17. AUGUST

Helistasin polikliinikusse, et homseks Lembra juurde numbrit panna ja sain teada, et esimene võimalus oleks ÜLEJÄRGMINE NÄDAL! :O :O :O
Et siis inimene peaks oma haigeksjäämist poolteist nädalat ette planeerima? :O Uus tase meie tervishoiusüsteemis!
Ma ei tea nüüd, mida teha. Universum ilmselt soovitab mul ikka see jama ära lõpetada.... :/ Häda on selles, et nii kui ma saan päevakese puhata, tõstab eluinstinkt taas pead ja lõpetamine ei tundu enam nii lihtne. Kuradi kurat.