Ma kirjutasin ühes privaatkõneluses nii toredasti täna omameelest, et panen siia ka Äkki kedagi veel köidab see teema.
* Inimene loob oma elu ise, nii nad ütlevad ja küllap see nii ka on. Juhtub igasugu väljapoolt tulevaid olukordi ja "saatuselööke", mida me ei tea, kas oleme ise oma ellu kutsunud või tabavad nad meid juhuslikult, suvaliselt, aga kui me ei tea, siis selles mõttes vahet pole, et meil jääb üle nendega ainult diilida (deal), toime tulla. Siin on meie võimuses tegelikult reageerimisi valida, kuigi võib minu meelest ka öelda, et kuna me oleme (kuidagi "juhuslikult"?) niisugused ja naasugused, ehk meie geenid ja varasem kasvatus jne. mille tõttu me oleme nagu oleme, ei sõltu meist, nii lihtsalt ON ja need omadused tingivad meie reaktsioonid. See on mõtlemise koht. Kui see oleks selge ja lihtne, siis ei oleks mõtet eladagi, elu toimiks siis justkui automaatselt, aga on ju see kurikuulus VABA TAHE, see peab ka kuskil mängus olema. Oma peas olen millalgi mitte väga ammu kokku pannud sellise skeemi, kuhu sobituvad ideaalselt nii "saatus" ehk "ettemääratus" kui ka vaba tahe. Kuigi need on pealtnäha üksteist välistavad kriteeriumid. - Kas me valime oma saatuse, teatavad sündmuse meie elus ise või mitte, aga kujutlegem, et need on valitud, on mingi kondikava, mille järgi meie elu peab käima. See justkui välistaks vaba tahte ehk võiks küsida, et mida ma saan valida, kui asjad nagunii juhtuvad. Esiteks me ei tea, mis peab juhtuma. Teiseks - see polegi oluline. Oluline on siiski vaba tahe ehk see, mida me valime, siin on arenemise koht ja võimalus. Ma võime loobuda igasugustest valikutest (kuigi see on vist lihtsustus, sest päris nii ei saa elada, et sa mitte ühelgi hetkel mitte midagi ei vali, sellisel juhul peaks sa lihtsalt pikali heitma ja elu lõpuni ennast mitte liigutama jne. - ka see on valik ja selline näiline liikumatus sisaldab endas ikkagi miljoneid mõttevalikuid (ja mitte ainult), mis toimuvad sinu peas, kuni sa seal vaikselt kustud) või me võime valida igal järgmisel hetkel igasuguseid erinevaid asju, millest oodatav "tulemus" kas sõltub või ei sõltu või sõltub ainult osaliselt jne. Minu elukogemus väidab mulle, et valik on primaarne. Ja tulemuse suhtes võib-olla paraduksaalne. NÄITEKS: (ja ma ei viitsi hetkel enda jaoks kaugetes situatsioonides kobada, sest see on tegelikult väga hea näide) keegi on pikalt elust tüdinud ja otsustab selle jama ära lõpetada. Enamasti ei käi see inimestel päris sekundipealt, et "mõeldud-tehtud", vaid selle mõttega mängitakse ja elatakse teinekord päris pikalt. Kaalutakse poolt- ja vastuargumente, leitakse, et see on üks hirmus lõplik ja kaalukas otsus jne. Nüüd oletagem, et me teame, et selle inimese "saatuses" on selle ajajärgu paiku "kirjas" "surm". Inimene ise muidugi ei tea (kuigi talle võib tunduda, rohkem või vähem intuitiivselt või müstiliselt, et ta "teab", aga ei pruugi ka). Inimesel on vaja teha väga tähtis otsus. Oletagem, et mingil hetkel ta otsustab siiski kogu sellest jamast loobuda ja edasi elada, sest see kõik käib kaugelt üle tema mõistuse ja võimekuse. Ta VALIB elu. Ja näiteks ülehomme saab infarkti. Või libiseb banaanikoorel ja lööb kukkudes pea vastu kõnnitee äärekivi. Ja ongi surnud. Kas kogu vaev ja piin ja valimine ja otsustamine jne. oli mõttetu töö ja vaimunärimine? EI OLNUD!
* Inimene loob oma elu ise, nii nad ütlevad ja küllap see nii ka on. Juhtub igasugu väljapoolt tulevaid olukordi ja "saatuselööke", mida me ei tea, kas oleme ise oma ellu kutsunud või tabavad nad meid juhuslikult, suvaliselt, aga kui me ei tea, siis selles mõttes vahet pole, et meil jääb üle nendega ainult diilida (deal), toime tulla. Siin on meie võimuses tegelikult reageerimisi valida, kuigi võib minu meelest ka öelda, et kuna me oleme (kuidagi "juhuslikult"?) niisugused ja naasugused, ehk meie geenid ja varasem kasvatus jne. mille tõttu me oleme nagu oleme, ei sõltu meist, nii lihtsalt ON ja need omadused tingivad meie reaktsioonid. See on mõtlemise koht. Kui see oleks selge ja lihtne, siis ei oleks mõtet eladagi, elu toimiks siis justkui automaatselt, aga on ju see kurikuulus VABA TAHE, see peab ka kuskil mängus olema. Oma peas olen millalgi mitte väga ammu kokku pannud sellise skeemi, kuhu sobituvad ideaalselt nii "saatus" ehk "ettemääratus" kui ka vaba tahe. Kuigi need on pealtnäha üksteist välistavad kriteeriumid. - Kas me valime oma saatuse, teatavad sündmuse meie elus ise või mitte, aga kujutlegem, et need on valitud, on mingi kondikava, mille järgi meie elu peab käima. See justkui välistaks vaba tahte ehk võiks küsida, et mida ma saan valida, kui asjad nagunii juhtuvad. Esiteks me ei tea, mis peab juhtuma. Teiseks - see polegi oluline. Oluline on siiski vaba tahe ehk see, mida me valime, siin on arenemise koht ja võimalus. Ma võime loobuda igasugustest valikutest (kuigi see on vist lihtsustus, sest päris nii ei saa elada, et sa mitte ühelgi hetkel mitte midagi ei vali, sellisel juhul peaks sa lihtsalt pikali heitma ja elu lõpuni ennast mitte liigutama jne. - ka see on valik ja selline näiline liikumatus sisaldab endas ikkagi miljoneid mõttevalikuid (ja mitte ainult), mis toimuvad sinu peas, kuni sa seal vaikselt kustud) või me võime valida igal järgmisel hetkel igasuguseid erinevaid asju, millest oodatav "tulemus" kas sõltub või ei sõltu või sõltub ainult osaliselt jne. Minu elukogemus väidab mulle, et valik on primaarne. Ja tulemuse suhtes võib-olla paraduksaalne. NÄITEKS: (ja ma ei viitsi hetkel enda jaoks kaugetes situatsioonides kobada, sest see on tegelikult väga hea näide) keegi on pikalt elust tüdinud ja otsustab selle jama ära lõpetada. Enamasti ei käi see inimestel päris sekundipealt, et "mõeldud-tehtud", vaid selle mõttega mängitakse ja elatakse teinekord päris pikalt. Kaalutakse poolt- ja vastuargumente, leitakse, et see on üks hirmus lõplik ja kaalukas otsus jne. Nüüd oletagem, et me teame, et selle inimese "saatuses" on selle ajajärgu paiku "kirjas" "surm". Inimene ise muidugi ei tea (kuigi talle võib tunduda, rohkem või vähem intuitiivselt või müstiliselt, et ta "teab", aga ei pruugi ka). Inimesel on vaja teha väga tähtis otsus. Oletagem, et mingil hetkel ta otsustab siiski kogu sellest jamast loobuda ja edasi elada, sest see kõik käib kaugelt üle tema mõistuse ja võimekuse. Ta VALIB elu. Ja näiteks ülehomme saab infarkti. Või libiseb banaanikoorel ja lööb kukkudes pea vastu kõnnitee äärekivi. Ja ongi surnud. Kas kogu vaev ja piin ja valimine ja otsustamine jne. oli mõttetu töö ja vaimunärimine? EI OLNUD!
Ma arvan või siis pigem mulle tundub, et rõhuv enamik inimesi peab elu sisuks seda tegevust, mis käib jõudmisel punktist A punkti B (või miks mitte C või D), aga minu meelest see ei ole sisu. See on nagu näidend. Näitlejatele on ette antud teha neid ja teisi asju etteantud aja raames, nii see PEAB käima. Ja ilmselt on pmst võimalik ka seda oluliseks või toredaks või nauditavaks pidada, eks ole. Jällegi - paljud inimesed saalis võib-olla vaatavad laval toimuvat tõsimeeli sedalaadi huviga, et vaatame, mis SAAB. Minu jaoks isiklikult on elu sisu ja kaugelt huvitavam osa see, mis toimub näitleja peas (või ka kuskil mujal, aga me oleme nii peakesksed, et las ta olla siis pea, vahet pole). Välised sündmused on pelgalt motivaatorid ja stimulaatorid, et kui inimesel mingeid niisama värskeid mõtteid ja ideid pähe ei tule, siis annavad need justkui võimaluse millestki mõelda, mingi raami. Et siis sedavõrd ongi ilmselt see maine jama elu vajalik, et ta tekitab lakkamatu situatsiooonide ülevoolava külluse, et inimesel oleks ikka kindlasti millestki mõelda. Jah, mõtlemine, see, mis toimub PEAS, on ületähtsustatud. Toimub muidki asju ja teistes kohtades võib-olla, aga on iseloomulik ning tore, et isegi teadlased ei tea, kus asub "mina" või "ise". See ei asu ajus ja see ei asugi üldse mitte kuskil. Mulle väga meeldib. Sest see annab ju ideaalse võimaluse edasi mõelda (või teha midagi muud taolist mittemateriaalset) ja põld (field) on lai, lausa lõputu. Kas ei ole tore?*