KOHVIPLEKID (sõja 40. päev)

Asi hakkab kuidagi füüsiliseks muutuma, mis võib-olla polegi üllatav. Väga raske on velotada. Süda puperdab, õhku ei jätku, üldse ei jaksa, puhas piin... Alles jaanuaris mõtlesin, et see velotamine on kuidagi kahtlaselt kergeks muutunud, tea, kas peaks midagi rohkemat tegema... Nii kui sul mõte tuleb - Universum vastab sellele. Sagedamini ootamatul viisil. Vahel tundub, et parem on üldse mitte midagi mõelda. Ja küllap ongi. 

See meedis mulle üliväga! Üks valamine! Nimeks The Commander-in-chief. Ülemjuhataja. Mutin (on Punn).

F-i uus kuhvt. Temalik.

Minu telefoni uus kevadine ekraanipilt.

 

VIIMANE MÄRTS; SÕJA MAEITEAMITMES PÄEV

 Pilte ma ümber tõsta ei saa (oska), nii et jutt tuleb vastavalt hüplik (mitte et see muidu vähem hüplik tuleks).
Ma pole alkoholi tarbinud üle 3 kuu, viimati oli kuskil jõulude ja uusaasta vahel. Aga vot täna sai mõõt täis, närvid on juba nii viimseni läbi, et ammu juba elan aurude peal, tõesti oli väga vaja mingisugustki lõõgastust... Kuigi ma mõistan riske (igasuguseid).
Mingi üliodav (muud ei saaks endale lubada) Ungari magus vein. Purju teeb sellegipoolest. Jah, ja lõõgastab. Vist.

See on nagu minust. Ma ikka veel ei kõnni. Ei suuda.

 

Ja siis vahepeal jändasin kaaluga päris tõsiselt. Dieet (tõsisem suhtumine ja vähendatud kogused) aitas päris ruttu - 5 päevaga. Füüiliselt mõnus on olla, kui kaal ei ületa 55 ja poolt kilo. Siis on tunne, et on skelett, lihased ja optimaalse paksusega nahk. Tegelt jõudsin juba 55,1-ni ja pöörasin natuke tagasi.

Mingi hullult filtreeritud ilupilt. Olen teinud hulgaliselt koledaid ka (reaalseid), aga las need jääda ainult oma silmale.

Purjus on hea olla.